Oma tehtud leib nõuab märja käega pai

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tamsalus toimub järjekordne Uudeküla laat.
Tamsalus toimub järjekordne Uudeküla laat. Foto: Internet

Leivategu on lihtne; leivategu pole üldse nii lihtne, kui arvatakse - nii kostab erinevatelt nõuandjatelt. Leivategu on uskumatult populaarne - see selgub poes, kus rukkijahust on riiulil järel vaid hinnalipik.

Nii saangi puudu jäänud rukkijahu alles teisel katsel kätte, ja leivategu võib alata.

Ei teagi, miks ja millal tekkis mõte teha ise leiba. Kas mälestusest Enniksaares, kus sai söödud naabritädi Ilse küpsetatud leiba, või pettumusest, et suvistelt laatadelt õhinaga ostetud kodune leib polnud siiski see õige. Aga kogu aeg sai leivategu aukartusega edasi lükatud. Kuni kolleeg Helelt juuretis saadud ja aeg küps. Leib veel mitte ...

Väge täis

Mõtlen internetist leivateo kohta lugedes, et omamoodi paradoksaalselt on see peaaegu iidne teadmine killustunud nüüd veebiavarustes.

Ja et infot on väga erinevat - Ärma talu leivaretseptist mitme toidublogini - tuleb ikka ise katsetada. Kasutan neist üht, mis kannab nime - üllatus, üllatus - traditsiooniline leivaretsept ja näeb leivateoks ette liiter vett, 4 spl juuretist, 2 liitrit rukkijahu, 6 tl soola, 2 dl suhkrut.

Alustuseks lisan õhtul juuretisele vee ja neljandiku rukkijahust, kuni kaussi jääb paksu hapukoore taoline mass, ja jätan, nagu kirjad käsivad, selle 15 tunniks sooja seisma. Et pole võtta põrandakütet, soemüüri ega saunaruumi, tuleb radiaatori ja froteerätiga hakkama saada. Ja saabki. Leviv lõhn annab märku, et elu kausis käib.

Tunnid hiljem lisan soola, suhkru ja ülejäänud jahu, ja algab sõtkumine. Meenub loetud ütlus, et sõtkuda tuleb senikaua kui ahjuesine (ehk otsaesine) märg.

Juuretist järgmiseks korraks läheb külmkappi - see on väärtuslik kraam, mida veebis õpetatakse ka ise peti ja poe-rukkileiva abil tegema, kuid juures on alati hoiatus - sellega tuleb hea leib välja alles viiendal-kuuendal korral, juuretises pole seni õiget väge.

Tainas tahab veel kerkida. Vahepeal tuleb ära öelda küllakutsest. Niivõrd üllatavale äraütlemispõhjusele vastatakse vaid, et leib on eesti toidu põhialus, sellega nalja ei tohi teha. Ja ei teegi.

Mõni tund hiljem läheb üks osa keeksivormidesse ja ülejäänust vormin pätsi. 250 kraadi juures pooleks tunniks ahju pandu võtab elektriahjus kohe kooriku peale ja levima hakkab leivalõhna. Lootus, et asjast asja saab, aina kasvab.

Nagu päris

Paarikümne minuti pärast alandan temperatuuri, kokku on pätsid ahjus olnud natuke üle tunni. "Uooongi," tahaks leiba ahjust välja võttes hüüatada, just nagu Pantalone nähtamatut juuksenõela tundes. Ise ka ei usu, aga näeb välja ja lõhnab nagu päris.

Märja käega tehtud "pai" saanud ja rätiku alla jahtuma jäetud leivale on noaga kallaleminejaid nüüd rohkem kui üks. Vanasti seda küll ei lubatud, ja see on ka mõistetav - vaevalt poole tunni pärast oli pool pätsi sooja leiba või ja suitsusingiga kadunud. Sedasi küll taluperele nädalaks tehtud leiba nii kauaks ei jätkuks.

Maitse on hea, pole hapu, pole liiga soolane ega magus. On ehe. Ja on seda paarigi päeva pärast.

Järgmistel kordadel on märksa julgem tunne leivategu ette võtta. Pikendasin pisut teist kerkimisaega ja panin taina enamjaolt kandilistesse keeksivormidesse, ka jätsin taina veidi vedelamaks, sest nii saadud pisut õhulisemal leival oli sööjate seas rohkem menu.

Küllap oskaks spetsialistid hinnata, mis minu leibadel valesti. Aga et neil esindusfunktsiooni ei ole vaja täita, vaid ainult sööjate kõhtu, on nad siinkirjutaja ootused ületanud.

Kaugel sellest, et "oma leib" juba käes on. Selleks peab ikka veel mitu tegu leiba tegema, et leida see oma, mis kõige rohkem meeldib. Kuid põhiline, hakkamasaamise teadmine on olemas.

PS! Kui tuttav kuulis, et leivategu tehtud, ütles ta emotsioonitult: "See ju trend praegu." Peaaegu et solvusin, sest sel trendi-sõnal on justkui halb maik man. Aga kui üks trend eestlaste kodud taas omaküpsetatud leivaga täidab, siis miks ka mitte.

Loe lisaks:

Leivategu õpivad ka mehed

Leivameister Aive Sarjas Kuusalu vallast alustas leivategemisega möödunud sügisel ja on sellest ajast alates korraldanud kursusi, teiste kohtade hulgas ka Lääne-Virumaal.

Kursustele on alati soovijaid vaata et rohkem kui kohti. Ning nende seas kaks-kolm meesterahvast. "Mehed on veel esimesed, kes käe tainasse panevad," ütles ta.

Sarjase sõnul on tore, et mehed tulevad oma abikaasadega kaasa ja vahel võetakse lapsedki kampa. Leivategu ei ole sugugi ainult naiste asi.

"Minu tuttava peres on nii, et leiba teebki isa, kes õppis selle ära oma ämmalt. Nüüd on tal kodus ka juba leivaastja," lisas ta.

Ja karta ei tasu, et keskküttega korteris leivateost asja ei saa. Saab küll. Aga miks see nii popiks on saanud? "Ma arvan, et asi ei ole selles, et tuleks odavam või inimestel poleks raha, vaid pigem soovist näiteks linnakorteris elades oma juurte juurde tagasi minna," vastas ta.

Leivataina sisse soovitas Sarjas panna seemneid, pähkleid, mida aga fantaasia lubab. Tema tuttavate seas on eriti populaarseks saanud leib küüslaugu ja singiga, mille valmistamiseks lisab ta tainale suitsupõske ja 2-3 purustatud küüslauguküünt leiva kohta. "Küüslaugust jääb ainult lõhn, neil, kellele see maitse ei meeldi, ei tasu seda peljata," märkis ta.

Retsept on sama, tulemus erinev

"Minu tädi on aastakümneid ise leiba küpsetanud ja seda ikka päris leivaahjus. Ajast, mil tädi juures karjas käisin, on leivalõhn ja maik siiani meeles. Küllap on see olnud ka üheks ajendiks, et ise hakata leiba tegema, aga eks iga asi tule omal ajal," meenutas Aresi külas elav Vaeküla kooli kunstiõpetaja ja kunstilaagrite korraldaja Kille Kruuv.

Esimese juuretise sai Kruuv oma kolleegilt, kes oli samuti otsustanud mälupilte ja oma esivanemate tarkust üles soojendada. "Nii nagu tema, tuginedes vanadele tavadele, juurutas oma leiva, nii olen ka mina oma leiva juurutanud. Nagu perenaistel ikka, retsept on sama, aga tulemus erinev.

Olen aja jooksul katsetanud mitmesuguseid võtteid ja lisandeid ning nüüdseks on kujunenud lemmikleivaks täistera rukkijahust leib, millel lisandiks kolme sorti seemned," rääkis Kille Kruuv.

Leiba küpsetab ta korra nädalas kogu nädala jao. "Viimasel ajal teen lisaks veel ürdivõid, mis kuumale leivale määritult on tõeliselt mõnus suutäis."

Taina valmistamiseks tegi Kruuv endale hiljuti ka uue savikausi, sest vana läks katki. "Savikaussi kasutan sellepärast, et panen tavaliselt õhtul juuretise kuuma pliidi äärele ööseks käärima, et järgmisel päeval küpsetada. Plastkaussi ei saa ju kuumale pliidile jätta.

Nii keraamika kui puit on soojad materjalid ja hoiavad hästi temperatuuri, mis on juuretise kääritamiseks oluline. Plastkausil selliseid omadusi ei ole," selgitas ta.

Paljud kasutavad tema sõnul leivaastjat, kuhu juuretis sisse jäetakse ja kus järgmist tegu taas alustatakse. Jätta võib ka savikaussi, kui selle jaoks on hoiuruum olemas.

"Lastele meeldib teha päevalilleseemnetega kaetud kakukesi. Need saab lõhki lõigata, ürdivõi vahele panna ja külma piima kõrvale juues kõhu korralikult täis süüa.

Oma esimesed kakukesed on isegi mu neljaaastane lapselaps vorminud ja küpsetanud, ja küll need maitsesid hästi. Üritan järjepidevust ikka hoida," võttis Kruuv jutu kokku.

Rukkijahu - minev kaup

Rakveres Vaala keskuses ja Põhjakeskuses asuva Talutoodete poe müügijuht Regina Ehrlich rääkis, et leivateo popiks muutumist märkab ka poodnik.

"Rukkijahu ostetakse tõesti palju, enda müüjadki teevad meil leiba," ütles ta. Ka teised jahud on tema sõnul nõutud kaup. "Eestlased on hakanud väga pooldama eestimaist," kinnitas Ehrlich.

Seepärast müüakse nende 11-s poes just Lääne-Virumaa talunike toodangut, nõnda on poest rukkijahu ostes teada, et see tuleb Kaarli talust Väike-Maarjast.

Krooni Selveri juhataja Helgi Aver ütles samuti, et poe kliendid on hakanud rohkem ise leiba küpsetama ja nii rukkijahu kui rukkileiva jahusegu müük on kasvanud. "Seoses leiva küpsetamisega ostetakse ka maltoosat, leivasiirupit, leivavorme," loetles ta.

Märksõnad

Tagasi üles