Juhtkiri: Vilde jälgedes

Eduard Vilde. Foto: Internet

Eile oli Eduard Vilde 145. sünniaastapäev. Igal eestlasel on tema loominguga mingi seos, olgu siis mälestus lapsepõlves loetud "Minu esimestest triibulistest" või on teleekraanilt lugematuid kordi rõõmuga vaadatud "Pisuhända".

Kahtlemata on Vildel sõnum ka tänasesse päeva. Tema sotsiaalseid probleeme kirjeldav "Külmale maale" või psühholoogiline romaan "Mäeküla piimamees" on aktuaalsed XXI sajandilgi - ajad on muutunud, kuid olukordade ja inimese olemus jäänud samaks.

Kui mõistame näiteks seda, miks sai Väljaotsa Jaanist varas, mõistame ka praegu enda ümber toimuvat.

Vilde ajaloolised romaanid aitavad meil paremini aru saada eestlaste minevikust, olevikust, ja miks mitte ka tulevikust. Ja kui praegu on Eesti raamatukogude eelarve napp ning ilmuvaid raamatuid ei saa hankida nii palju, kui sooviks, on kindlasti põhjust astuda riiulite juurde, kus reas Vilde teosed.

Mõisateenija perest sirgunud Eduard Vildet võib pidada eesti kirjanduses omamoodi teerajajaks, sest tema oli see, kelle sulest ilmusid esimesed kunstiküpsed romaanid - Tammsaare, kelle looming on kujunenud suuresti osaks eestlaste identiteedist, tuli oma teostega alles hiljem.

Vilde oli maailma näinud inimene, elanud ja reisinud nii Ameerikas kui Euroopas ning vahendanud kogetut-nähtut nii kirjaniku kui ajakirjanikuna.

Seepärast on hea meel, et temanimeline kirjandusauhind läks tänavu, 46. korral mehele, kes samuti oma mõtteid jaganud nii kirjaniku kui ajakirjanikuna, nii kodu- kui välismaast, analüüsides ühiskonda ja inimest.

Vilde kirjandusauhinna žürii pidas aasta jooksul ilmunud raamatute seast parimaks Eduard Vilde traditsioone järgivaks kirjandusteoseks Tõnu Õnnepalu luulepäevikut "kevad ja suvi ja".

Auhinna aastakümnetepikkuses ajaloos lõi kirjanik Õnnepalu pretsedendi: kõige suuremat konkurentsi pakkus võiduteosele sama autori teine raamat, kaduvust jäädvustav "Paradiis".