Lavastust “Johannese passioon” viis aastat vaadelnud ning eel-, järel- ja sisekajaderikkaks raamatuks kirjutanud Pille-Riin Purje arvab, et see on vaid jäämäe veepealne osa.
Plussmärgiliselt pessimistlik passioon
5. märts 2010, 16:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis on sind lavastuses “Johannese passioon” sedavõrd haaranud ja võlunud, et oled seda 34 korda vaadanud ja lavastusest monograafia kirjutanud?
Ilmselt sai määravaks luule tähendusmaht ja avatus tõlgendustele, meeli vabastav assotsiatiivsus. Lugege tekstiraamatut – see koosneb luuletustest, ei ainsatki luulevälist sõna. Tekstid vallandavad isiklikke ja üldinimlikke seoseid.
Kolme Juhani luuletuste omavaheline haakumine loob üha uusi kujundeid. See ongi “Johannese passiooni” vaimustav idee! Eriti põnev, kuidas kaasa hakkavad kumisema luuletused, mida lavalt ei lausuta. Või Smuuli proosa ja näidendid.
Lugesin kolme Juhani loomingut nüüd uuesti, põhjalikult. Uskumatu nauding: tekstid muudkui lõikuvad, suhtlevad, vaidlevad … Sõnastasin raamatus seda, mida lugesin. Aga nii mõndagi jäi varuks.
Mulle tundub, et see raamat on jäämäe veepealne osa. Aga eks luuletusi saaks lugeda ka omaette. Teatris lummab lavastuse terav isikupära ja etenduste katkematu loovus. Isiksuslikud näitlejad, kelle suhe sõnadesse ja mõtetesse on harvanähtavalt aus ja põhjatu. Pausid, ilmed, intonatsioonid loovad kordumatu teatriõhtu.
Igal etendusel võimaluse avastada midagi uut. Küsimus ei ole ju vaatamise kvantiteedis. Teatri olemus ongi etenduste korduvuses ja samas iga kord siin-japraegu ainulaadsuses. Niimoodi pääseb teatri tuumale, teatri hingele hästi ligi.
Mäletan, et su esimene mulje “Johannese passiooni” proovist/ läbimängust oli, et see on depressiivne. Missuguseks pead “Passiooni” nüüd, viis aastat hiljem?
Arvan, et “depressiivne” polnud üldse õige sõna. Seletan raamatus lahti, et mu emotsionaalsus lähtus võimalusest viibida üle hulga aja prooviprotsessis, kus “inimloomused on alasti”.
Aga märksõna “pessimism” on minu jaoks plussmärgiline. Nii et kui Üllar Saaremäe ütleb intervjuus kultuurisaatele “OP!”, et lavastus on “helge”, siis minu jaoks “elutark pessimism” tähistab midagi ligilähedast.
Meeli avardavat, hinge julgustavat, mõtetes lõpuniminevat. Kas raamatu lõpulause on pessimistlik? Suvele järgneb sügis – see ju loodusseadus. Ma muudkui “sõdin” raamatus lavastuse kaitseinglite liiniga. Just sellepärast, et nad mu nägemuses kipuvad ahendama toda tarka avarust, kahandama tervendavat pessimismi. Muide, niimoodi pole õigust õiendada lavastaja kujundisüsteemi kallal.
Vaatleja ei tohi olla ülbe ja nõuda, et lavastajal oleks temaga sama tunnetus. See käib ikka vastupidi, mina peaksin lavastuse reeglid omaks võtma. Tean seda suurepäraselt. Aga see raamat, üks osa sellest, ongi jube subjektiivne. Vihuti!
Ja ma arvan, et autori jäärapäisus inglite teemal muutub viimaks koomiliseks. “Passiooni” lavastuses peitub kummalist varjatud huumorit. Nii ka raamatus. Aga lavastust väärtustab traagika helk. Ega ma “Johannese passiooni” kui lavastuse sündmuslikkust esimesel vaatamisel päriselt ära ei tundnudki. Aga kui ma ei oleks vargsi vaimustunud, siis poleks viis aastat vaadanud. Süvenemine süvendab mõistmist.
