/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)
/nginx/o/2009/06/17/195255t1h800d.jpg)
Kuidas on olukord meie tervishoius, teab igaüks oma kogemustest. On neid, kes on saadud teenustega rahul, ja neid, kes mitte.
Juhtkiri: Haiged ja terved
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur on öelnud, et lähima paari aasta jooksul tervishoiusüsteemi pärast muretsema ei pea, aga pikemas perspektiivis tuleks muudatusi teha.
Nii nagu paljudes Euroopa riikides, nii väheneb ka Eestis tööealine elanikkond, ja kuna tervishoiu rahastamine sõltub meie maal põhiliselt sotsiaalmaksust, siis olukorras, kus maksumaksjaid on elanike seas proportsionaalselt vähe, on asi nutune.
Päästmaks Eesti tervishoiusüsteemi hukku, tuleb leida lisaraha, üks võimalus selleks oleksid kaudsed maksud, nagu aktsiisid ja kapitalimaksud, pannakse ette sotsiaalministeeriumi, haigekassa ja WHO koostöös valminud aruandes.
Kuid tõsi on ka see, et ilma majanduseta ei ole maksumaksjaid ning maksude tõstmisega ei saa neid väheseidki töötegijaid, kes meil veel neid maksmas on, olgu nad siis tööandjad või -võtjad, viimseni ära kurnata.
Kindlustusseltsid pakuvad, et eraravikindlustus oleks Eestile parim variant, mis väldiks meditsiinisüsteemi kokkuvarisemist ning tõstaks inimeste huvi enda tervise eest hoolitseda.
Tõsi, väga suur hulk Eesti inimesi käitub enesehävituslikult. Näiteks pikaaegsest alkoholi ja uimastite liigtarbimisest tingitud hädad tulenevad ju inimese enda käitumisest, ja miks peaksid teised maksumaksjad tasuma tema ravi eest, eriti olukorras, kus antud kodanik ise pole süsteemi midagi panustanud.
Eraravikindlustus oleks ehk variant inimesele, kes on terve. Sellega ta loodetavasti korjab endale raha, millega saaks vajadusel arsti juurde minna. Haigustele rohkem vastuvõtlikele inimestele on muidugi parim praegune solidaarse kindlustatuse variant.
Eraravikindlustamise puhul on oht, et napi sissetulekuga inimesed ei kindlusta end ja jäävad arstiabita. Nõnda tekib situatsioon nagu Ameerikas, kus suur osa elanikkonnast on üldse igasuguse kindlustuseta.
Küllap on Eesti tervishoius mõistlik suurendada omavastutust, nagu näiteks hambaravi puhul juba tehtud on, aga kuidas teha seda nii, et hädavajalikud teenused inimestele siiski kättesaadavad oleksid, on iseasi. Häid lahendusi praegu ei paista, aga neid tuleb otsida.