/nginx/o/2009/06/10/192486t1h6027.jpg)
Umbes viisteist aastat tagasi küsisin kord Soome instituudis Eva Lillelt sama küsimuse.
Proua, kas tohib teile mantli selga aidata?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hakkasime kiirustama Niguliste kirikusse Arvo Pärdi kontserdile. Ja siis see juhtus: Eva, kolm meetrit pikk ja kaks lai, pani käed puusa, lükkas oma topeltlõua teadlikult ja jonnakalt ette, puuris oma lapi nõia pilgu vist mu munadeni (ausõna, jutt käis neist läbi) ja käratas: "Mis sa arvad, et ma ise ei saa hakkama või!?"
Sel hetkel tahtsin kaduda, nii Soome instituudist kui Tallinnast koguni. Jube oli, tõesti jube. Mis ma ometi valesti tegin? Niisama ruttu kui algas, nõnda ka lõppes see õudus - Eva hakkas naerma oma tuttavat naeru (naerdes kadusid ka väikesed silmad kogunisti armsate naerukurdude vahele) ja lisas: "Kas sa siis ei tea, et ma olen feminist? Ah-ah-haa!!"
See oli mu elu esimene kohtumine elusa feministiga, hirmutav ja tagantjärele naljakaski. Kontserdile kõndides andis ta mulle kiirkursuse, et feministidele ei sobi mantlit selga aidata, neid ei lasta uksest ees sisse, neile ei ulatata abikätt ega käsivart ... üleüldse unustagu ma ära, et tegemist on mingi teise sooga. Kõik olgu siin elus võrdsed, ei mingit eriviisakust naiste vastu, muidu ...
Sealsamas õppisin uue soomekeelse sõna - sika-fasisti. Selleks ma ometi ei tahtnud saada!
Kas tohib teile lilli kinkida?
Täna, naistepäeva eel, oleks huvitav Evaga taas kohtuda. Kuidas ta vaataks selle peale, kui talle lilleõie ulatan? Kas võtaks vastu või tuuseldaks sõnadega?
See eksperiment jääb tegemata, proovigu mõni mehisem mees, kui julgeb.
Mina sean sammud oma lemmik-lillepoodi Rakveres Vee tänavas. Perenaine Ülle on kohal: naistepäev pidi olema lillemüüjate kapitalistlik vandenõu. Tegelikult käib lilleost juba viis päeva enne naistepäeva. Ja mis saab veel ülehomme! Esikohal on muidugi tulp, kevade kuulutaja. Teisena tuleb roos.
Kas lillepoemüüjale keegi lilli kingib? - Ikka! See on eriti tore. Need õied viib Ülle õhtul koju, teisele ringile neid ei sokuta. Ta paneb meestele südamele, et ka muudel päevadel võiks kallitele lilli kinkida. See näitab, et hoolime naistest.
Ja lilled teevad neid muul ajalgi peale naistepäeva ilusamaks, armsamaks. Naine vaatab rohkem peeglisse ja soovib lillede kinkijale meeldida. Küllap mehed teavad seda. Lilled närtsivad, aga naeratus jääb südamesse hoopis kauemaks.
Lugesin kuskilt, et ühes koolis tõid abituriendid naistepäevaks lausa lilleleti kooli - et poistel oleks lihtsam tüdrukuid naistepäeva puhul meeles pidada. Mis te arvate, mis klassis kõige suuremad džentelmenid olid?
Tuleb välja, et II klassi poisid ostsid kõige rohkem lilli, kõikidele oma tüdrukutele. Ju nad siis teadsid, et mitte miski ei pane naisterahva silmi rohkem särama kui lilled. Kindlasti ei unusta need noored mehed tulevikus oma pruute-naisi ja küllap oskavad nad enam kui kord aastas neile lilli kinkida.
Emme, kas tohib sind lauda paluda?
Millal te viimati perega koos pidulikult kodus lõunatasite? Teleka vahtimine ja selle juures näksimine võõrutab lauakommetest, hamburger või bensukast ostetud hot dog ei õpeta lastele noa ja kahvliga söömist, suvised piknikud plastist nõudega viivad meelest, et kodus on olemas serviis.
Tean mitut vanaema, kes pühapäeviti katavad laua nimelt pidulikumalt, kui vaja oleks - nad on mures lapselaste (hääbuvate) lauakommete pärast. Ju siis ema-isa ei pane sellele rõhku või pole neil selleks lihtsalt viitsimist.
Vanaema teab, et napilt kümne aasta pärast on lapselapsel tööintervjuu, mille viimaseks etapiks restoranilõuna. Seal ei pakuta friikartuleid ketšupiga.
Naistepäevalõuna on ilus ja armas koosolemise võimalus, kus issi koos (väikeste) abilistega võimaluste piires peolaua katab ja kus siis emme teeb näo, et ta sellest mitte midagi ei tea, enne kui alles lauas istub.
Muidugi järgneb peole argipäev. Seda teavad kõik emad, et kokkamise jälgede likvideerimine ehk köögi küürimine on nende töö ... Ometi teevad nad seda meeleldi. Või mis?
Kas tohib tantsule paluda?
Naistepäev on, õnneks või mitte, kord aastas. Aga pidulauda satume vahel ka muul ajal. Kuidas oleks peol viisakas: kas tantsida vaid oma daamiga? Vana inglise komme ütleb: härra peab õhtu jooksul tantsule paluma temast lauas kummalgi pool istuva daami, samuti majaperenaise tütre ja majaproua enda. Ja kõik saidki tantsida.
Vahel juhtus ka seda, et majaperenaine ütles: daamid jäävad oma kohale, mehed istuvad kellaosuti suunas neli kohta edasi. Uued partnerid, uus jutt, uued tantsud.
Arvan, et feministidelgi poleks midagi selle vastu.
Head naistepäeva, eriti naistele - kelle igapäevaseks tööülesandeks on hoolitseda selle eest, et nende mehed kommetest (ja neid on nii palju!) kinni peaks.