Kultuur: Plussmärgiliselt pessimistlik passioon

Pille-Riin Purje Foto: Teet Suur

Lavastust "Johannese passioon" viis aastat vaadelnud ning eel-, järel- ja sisekajaderikkaks raamatuks kirjutanud Pille-Riin Purje arvab, et see on vaid jäämäe veepealne osa.

Mis on sind lavastuses "Johannese passioon" sedavõrd haaranud ja võlunud, et oled seda 34 korda vaadanud ja lavastusest monograafia kirjutanud?

Ilmselt sai määravaks luule tähendusmaht ja avatus tõlgendustele, meeli vabastav assotsiatiivsus. Lugege tekstiraamatut - see koosneb luuletustest, ei ainsatki luulevälist sõna.

Tekstid vallandavad isiklikke ja üldinimlikke seoseid. Kolme Juhani luuletuste omavaheline haakumine loob üha uusi kujundeid. See ongi "Johannese passiooni" vaimustav idee!
Eriti põnev, kuidas kaasa hakkavad kumisema luuletused, mida lavalt ei lausuta. Või Smuuli proosa ja näidendid.

Lugesin kolme Juhani loomingut nüüd uuesti, põhjalikult. Uskumatu nauding: tekstid muudkui lõikuvad, suhtlevad, vaidlevad ... Sõnastasin raamatus seda, mida lugesin. Aga nii mõndagi jäi varuks. Mulle tundub, et see raamat on jäämäe veepealne osa.

Aga eks luuletusi saaks lugeda ka omaette.Teatris lummab lavastuse terav isikupära ja etenduste katkematu loovus. Isiksuslikud näitlejad, kelle suhe sõnadesse ja mõtetesse on harvanähtavalt aus ja põhjatu. Pausid, ilmed, intonatsioonid loovad kordumatu teatriõhtu. Igal etendusel võimaluse avastada midagi uut.

Küsimus ei ole ju vaatamise kvantiteedis. Teatri olemus ongi etenduste korduvuses ja samas iga kord siin-ja-praegu ainulaadsuses. Niimoodi pääseb teatri tuumale, teatri hingele hästi ligi.

Mäletan, et su esimene mulje "Johannese passiooni" proovist/läbimängust oli, et see on depressiivne. Missuguseks pead "Passiooni" nüüd, viis aastat hiljem?

Arvan, et "depressiivne" polnud üldse õige sõna. Seletan raamatus lahti, et mu emotsionaalsus lähtus võimalusest viibida üle hulga aja prooviprotsessis, kus "inimloomused on alasti". Aga märksõna "pessimism" on minu jaoks plussmärgiline.

Nii et kui Üllar Saaremäe ütleb intervjuus kultuurisaatele "OP!", et lavastus on "helge", siis minu jaoks "elutark pessimism" tähistab midagi ligilähedast. Meeli avardavat, hinge julgustavat, mõtetes lõpuniminevat. Kas raamatu lõpulause on pessimistlik? Suvele järgneb sügis - see ju loodusseadus.

Ma muudkui "sõdin" raamatus lavastuse kaitseinglite liiniga. Just sellepärast, et nad mu nägemuses kipuvad ahendama toda tarka avarust, kahandama tervendavat pessimismi.

Muide, niimoodi pole õigust õiendada lavastaja kujundisüsteemi kallal. Vaatleja ei tohi olla ülbe ja nõuda, et lavastajal oleks temaga sama tunnetus. See käib ikka vastupidi, mina peaksin lavastuse reeglid omaks võtma. Tean seda suurepäraselt. Aga see raamat, üks osa sellest, ongi jube subjektiivne. Vihuti! Ja ma arvan, et autori jäärapäisus inglite teemal muutub viimaks koomiliseks. "Passiooni" lavastuses peitub kummalist varjatud huumorit. Nii ka raamatus. Aga lavastust väärtustab traagika helk.

Ega ma "Johannese passiooni" kui lavastuse sündmuslikkust esimesel vaatamisel päriselt ära ei tundnudki. Aga kui ma ei oleks vargsi vaimustunud, siis poleks viis aastat vaadanud. Süvenemine süvendab mõistmist.

Missugused olid raamatu kirjutamisel enam inspireerivad ja kõige raskemad momendid? Mis tuli lihtsalt, mis raskelt?

"Mäng. Lavastuse üleskirjutuse katse" tuli hämmastavalt kergelt. See on pärast paljusid vaatamisi vist loomulik. Ometi oleks tahtnud seda peatükki lõputult lihvida ja ümber sõnastada!

Kõik isiklik ehk raamatu lõpuosa tuli ekstra raskelt. Kogu see päevikulisus. Valikud enda sees: mida avaldada, mida endale hoida. Muide, siin kehtib ka jäämäe efekt: väga palju jääb sinna ridade vahele seda, mida üksnes mina tean.

Suurim küsimus ja kahtlus on, kas kellelegi pakuvad huvi need 34 etenduse üleskirjutust, mis ju kirja pandud sahtlimärkmetena, iseenda jaoks. Kuna see on erandlik, riskisin.

"Passioon" on mu neljas teatriraamat. Kirjutamine annab kummalist julgust. Mitte samastada enesekindlusega, palun! Täpseim väljend on vist "sõnastamise rõõm".

Kas raamatusse sai kirja kõik oluline või peaks ilmutama ka teise köite, seda enam, et lavastuse elu kestab?

See hirmutab, et raamat ilmus lavastuse eluajal. Raamatu lõplikkus ju vastandub elusale teatriprotsessile? Puudub distants.

Kui vaatasin lavastust 35. korda, oo kuis uued mõtted ja seosed tuhisesid nagu tuisk! Rääkimata teatri sünnipäevapeo fragmentidest suurel laval, mida ma pole raatsinud tänini üles kirjutada. Tekkis hoopis uus hingamine!

Meeletult täpne on see Viidingu "vaatasin palju / hiljem valiti välja / mida ma nägin" - ei ole veel välja valitud!

Oleks absurdne kirjutada teine köide. Aga mu sees ju passiooni jäädvustamine kestab ... Ilmselt annab aeg ka vormi ja kaaned.

Mis on lavastuse "Johannese passioon" märksõnad? Aga raamatu märksõnad?

Ma loodan südamest, et lavastuse ja raamatu märksõnad kattuvad. Siirus. Kirg. Igaviku-usaldus.

Kas ja kuidas on see lavastus sind muutnud? Aga raamatu kirjutamine? Mida andnud? Mida võtnud?
Söandan öelda, et viis "passiooni-aastat" on jõuliselt mõjutanud mu elu. Võib-olla koguni saatust? "Ainult seda omaks hüüa, / mis su hinge puudutab." (Viiding)
Eks ma teadnud seda ju varemgi, aga tänu Rakvere teatrile kogesin täiesti vahetut ja kompromissitut pühendumise rõõmu.
Olen kaitsetum. Olen kaitstum.

Lavastus:

• Juhan Liiv / Juhan Smuul/ Juhan Viiding “Johannese passioon” - mehed, tekstid ja mäng ühes osas.

• Lavastaja Üllar Saaremäe.

• Kunstnik Kristi Leppik, helikunstnik Peeter Rästas, liikumine Laine Mägi (Eesti Draamateater).

• Osades Toomas Suuman, Urmas Lennuk, Erik Ruus või Üllar Saaremäe, Anneli Rahkema ja Peeter Rästas.

Raamat:

• “Johannese passioon. Rakvere teatri lavastuse vaatlus”.

• Vaatleja Pille-Riin Purje. Rakvere, 2010. 399 lk.