Kiri: Hoolimatu inimene, kuidas sa võisid!?

Pilt on illustratiivne.

FOTO: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Tere, mina olen üks ütlema­ta rõõmus karvakera, kes tahab teile rääkida loo sü­dametutest ja hoolimatutest inimestest, kellega me võime kokku puutuda oma hoolitsevate pereliikmete kõrval.

Minu elu algus tõotas mulle kurba saatust - mitte keegi mind ei vajanud ja õiget kodu mul polnud. Siiski oli mul õnne ja mind märkas üks heasüdamlik töömees, kelle väike tütar endale väga kassi soovis. Oi, kui tore, kui saad endale hoolitseva pere, mõnusa sooja pesa ja vahvad mängukaaslased.

Sõpru olen leidnud endale ümbruskonnast palju, kellega toredaid kassiasju ajada - hängime koos siin-seal, näksime ajaviiteks mingit toidupoolist - mitte et me kodus süüa ei saaks, vastupidi, kodus on väga head toidud, lihtsalt ringi luusides on tore midagi ajaviiteks näksida - ja jätame üksteisele ning külarahvale teateid. Imelik, et külarahavale üldse meie teated ei meeldi.

Mina olen oma teadete pärast ikka kõvasti vintsutada saanud: pererahvas tassis mu loomaarsti juurde ja lasi teha äärmiselt ebameeldiva operatsiooni, mis pidi minu teated külarahvale vähem ebameeldivaks tegema. Ja nagu sellest veel vähe oleks - sain oma elu mõnda aega kenasti nautida, kui algasid uued vintsutused. Ühel päeval hakkas mul pärast ümbruskonnas ringi luusimist väga halb - toit ei tahtnud mitte sees püsida. Kui juba teist päeva kõik tagurpidi tagasi tuli ja kogu see kraam punakaks muutus, haaras perenaine millegipärast telefoni ja rääkis minuga toimunust väga murelikul häälel.

Jällegi viidi mind selles jubedas sõiduriistas - autoga sõites valdab mind surmahirm - loomaarsti juurde. Ka loomaarst oli murelik ja teadis öelda, et olen endale kusagil mürki sisse söönud. Ai-ai, kui valusad olid need süstid, mis arst ja minu kallis pererahvas mulle viiel päeval tegid. Söögiisu saabus alles neljandal tervenemise päeval ja lastega lustimise tuju palju hiljem. Kohates õuel jälle ümbruskonna kiisusid, selgus, et nende elu oli samuti ohtu sattunud.

Kuidas sa küll võisid? Kuidas sa, hoolimatu inimene, jätsid mürgi meie jaoks kättesaadavale kohale, põhjustades meile äärmiselt jubedat enesetunnet ja raviga seotud piinu.
Lisaks meie piinadele põhjustasid sa, südametu, meie pererahvale muret ja meeleheidet meie elu pärast.

Aitäh meie peredele, kes hoolitsesid meie eest nagu täisväärtuslike pereliikmete eest - kostitades virisemata meie järelt, võimaldades meile rahu ja vaikust ning makstes sadu kroone meie ravikulude eest!

Aitäh, et saame elada edasi oma toredat mõnusat kassielu!

Surmasuust pääsenud
Vinni valla kiisuke

Tagasi üles