Tuur viis Kadrina saunaklubi nostalgiareisile

Venemaa silt paistab- esimene saun pole siit enam kaugel. Foto: Ülo Kais

Saun ilma vihata ja supp ilma soolata pole kumbki midagi väärt, nii ütleb Ees­ti vanasõna. Head vih­ta ja vene keriselt tõusvat kuuma leili käis Kadrina saunaklubi proovimas aga hoopiski Pihkvas.

Kadrina saunaklubi veetis kaks päeva Pihk­vas, kus kolme sauna külastades otsiti uusi saunaelamusi. 16-liikmeline seltskond istus siit, Lääne-Virumaalt bus­si ning sõitis piiri äärde ja jõudis veel sama päeva õhtul esimeses saunas ära käia.

"Saunaklubi ikka rändab, väga kaugele me ei jaksa minna, aga oleme käinud näiteks Moskvas," meenutas Kadri­na saunaklubi üks liige Ülo Kais ning li­sas kohe, et eks nende reiside eesmärk olegi võrrelda mitmesuguseid saunakul­tuure ja kogeda midagi uut.

Porgandpaljalt jõkke

Esimene saun, mille ukse saunaklubi mehed lahti lükkasid, paiknes veel va­nal Eestimaa pinnal, mitte küll Se­to­maal, aga küllaltki lähedal seal. Saun asus kunagi siseministeeriumile kuulunud vanas puhkebaasis, sügaval metsa sees. "Saun ise oli vana, kuid leil jällegi hea. Meil on saunad ilusasti ära vuntsitud, aga poisid jäid seal rahule, mis sest et plastaknaid ei olnud, see on oma­ette huvitav," rääkis Kais ja ütles, et ega nad teab mis eurovärki sinna otsima läinudki, seda saab kodus küllaga.

Üheskoos paari kohaliku ettevõtjaga pandi vana veneaegse sauna keris proovile ja lasti kodust kaasa võetud vihtadel välkuda.

Järgmisel päeval tegid saunaklubi liikmed tutvust ühe Pihkva hotelli saunaga, mis läbinud korraliku euroremondi, kuid elektrikerisega. Lisaks leili­võtmisele saanuks Kaisi sõnul seal lisatasu eest muu hulgas ka piljardit mängi­da. Saunas oli koguni nupp, et kui nälg nä­pistama hakkab, saaks restoranist söö­gid-joogid kohale tellida.

Tubliks boonuseks oli keskmise suurusega külmaveebassein, kus hea keha ka­rastada. Saun Ülo Kaisi hinnangul mi­dagi erilist ei olnud, kuid ikkagi käidud ja vaadatud, ega muidu ei teaks, milline Pihkva hotelli saun välja näeb.

Suurima elamuse pakkus hoopiski üks Pihkva linna üldsaunadest. "Maja nä­gi välja selline, et kui poleks teadnud, et tegemist on saunaga, ei oleks se­da uskunud," ütles Kais.
"Ukse taga müüdi väga häid vihtasid, mehed ostsid neid sealt isegi kaasa. Meil ei ole nii häid vihtasid, marketi­tes müüdavad on kuivanud ja teised koos­nevad kõigest kolmest oksast. Seal olid see-eest väga ilusad tamme- ja kasevihad," kiitis ta.

155 rubla eest müüjalt pooleteisetun­nise saunapileti lunastanud, tuli kõik isiklikud asjad kilekotti toppida ja ära anda: rahakott, mobiiltelefon ja muud väärtasjad - komme lihtsalt on selline. "Ei tea, kas ka Eestis kusagil veel niisugust asja on," arutles Kais endamisi.

Tegemist oli suure saunaga, kus kaks osa: üks naistele ja teine meestele. Riietuskabiinid olid vormilt nagu parimates Moskva saunades. Kuid samas kattis seinu midagi lakimöksi taolist ja saun ise nägi välja, nagu poleks seal juba sada aastat remonti tehtud. Kohalike sõnul oli hoone ehitatud kaheksateistkümnenda sajandi lõpul.

Hoolimata sellest, et saun on avatud kolm päeva nädalas, oli ka keset päe­va rahvast väga palju kokku tulnud. "Sauna nostalgiline kuumus, tume ruum, kus mehed vihtlevad, matsud käi­vad, ja kõva leil, see tõmbab," meenutas Kais.

Kohalikele saunalistele meeldis kõvasti supelda - kuigi saun asus linnas Pihkva jõe kaldal, käisid nii mehed kui naised jões. "Sellist asja ei olegi varem näinud, et linnasaunast jookseb keegi paljalt vette," märkis Kais. Siiski ei jäänud ka Kadrina saunaklubi mehed koha­li­kele alla, nii mõnigi kastis ennast pärast leili Pihkva jõe vette.

"Kuigi aeg paistis seal nagu seitsmekümnendatesse seisma jäänud, kompen­see­ris selle teistmoodi leil, mida hea pu­has hingata," ütles Kais, kes teadis rääkida, et vana vene kerist köetakse öö läbi, hommikuks on see soe ning peab kogu päeva vastu. Ei ole mingi elektrike­ris, kuhu kapaga vett visates teeb see korra soss, ja ongi kõik.

Ja kui juba nii head leili on võimalik oma nahal tunda saada, võetakse sellest viimast. "Ka kõige kõvemad suitsetatakse leiliruumist välja. Alguses nad ikka püüavad vastu pidada, aga siis lähevad minema," lausus Kais.

Meil võimutseb spaakultuur

Ühissaunakultuuri hindasid Kadrina mehed kõrgelt ja pidasid lugu sealsete saunatajate saunavaimustusest: tullakse kokku, viheldakse kõvasti ja supel­dakse. Kaisi arvates kippus ilmselt mõnigi saunaruumidesse kauemaks kui pooleteiseks tunniks jääma, aga kedagi välja ei aetud, kuigi valvsa silma ja põrandalapiga naisterahvas oli täitsa olemas. "Nagu meil Vene ajal."

Pihkva ühissaunast lahkudes andis Kadrina saunaklubi kiituseks üle atestaa­di, sest leil ja suhtumine olid head ja nos­talgiat, oh kui palju, alates piletimüü­jast ja venekeelsetest siltidest uksel. Kohalikud kutsusid veel tagasigi.

Eestimaal kipub ühissaunakultuur Kadrina saunaklubi liikme sõnul aga väl­ja surema - eestlased on mugavaks muutunud, sest kui saunas ka käiakse, siis vaid korra nädalas. Teisest küljest on Kaisi hinnangul meil spaakultuur kõvasti võimust võtnud.

Kuid selleks, et erisuguseid ja huvita­vaid saunu näha, Kadrina saunaklubi tuu­re korraldabki ja võtab leili kas või Pihkva saunas, mis Eestis kehtivatele ter­visekaitsenõuetele mitte ilmaski ei vastaks. See-eest on pärast huvitav rääkida, kus käidud ja mida nähtud. Näiteks on jõutud leili visata luksuslikes saunades nii kunagises Leningradis kui ka Moskvas.

Et Vene rublasid reisist järele jäi, mõlgutasid saunaklubi liikmed Ülo Kai­si sõnul mõtteid järgmiseks siht Novgorodi suunda seada. "Vene saunad meestele meeldivad. Elu odavam, nii õlu kui hotellid, ja vene keris on teistmoodi."

Kadrina saunaklubil jääbki vaid tänada maavanem Einar Vall­bau­mi, kes aitas kohapeal palju asju joon­de ajada, ja bussifirmat Bremmer, kes raskustest hoolimata reisi auga lõpuni viis.

 Pihkva linna lihaturul vaadati üle kunagised müügikohad

Lisaks saunas käimisele jõuti reisi jooksul külastada ka Pihkva linna lihaturgu, kus nii mõnigi Kadrina saunaklubi liige omal ajal oli liha müümas käinud.

Vanadele müügikohtadele visati pilk peale ja meenutati möödunud aegu. Ja tuli tunnistada, et lihaturul on letid ­aegade tagusega võrreldes kraami täis. Ka astuti läbi ühest vanast poest, mida omal ajal turult tagasi tulles alati külastati.

Ülo Kaisi sõnul nägi kauplus välja täpselt samasugune kui paarkümmend aastat tagasi.