Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/03/10/329393t1h33c1.jpg)
Aastas külastab Lahemaa rahvusparki tuhandeid inimesi, samuti on see rahvuslik aare paljude inimeste kodu. Lahemaa on kaitse alla võetud juba 1971. aastal, selle olemasoluga ollakse harjunud ja aja jooksul on kiputud unustama, miks ja kelle jaoks me seda erilist ala kaitseme.
Kuigi elatakse vaid ühe inimea jagu, ei tohi meelest lasta, et ka meist järgnevatele põlvkondadele tuleb säilitada elamisväärne keskkond koos väärtustega. Rahvuspark tähendab alalhoidlikku looduskasutust, tutvustab rahvuskultuuri ja loodust ning võimaldab pidevat väärtuste olukorra ja muutuste seiret.
Esimene omataoline
Lahemaa oli esimene rahvuspark endisaegses Nõukogude Liidus ning eestlaste jaoks oli see võimalus legaalselt rõhutada rahvuslikkust. Lahemaa rahvuspark hoiabki Põhja-Eestile iseloomulikku loodust ja kultuuripärandit.
Seal ringi sõites on võimalik näha eesti ajalugu - hajakülasid, sumbkülasid, kalurikülasid, vanu talukomplekse, mõisaarhitektuuri, muinasmaastikku, kivikalmeid, ajaloolisi asulakohti ja loomulikult maastikku ning loodust oma värvides. Lahemaa klindipervel paiknevatel loopealsetel on elatud üle 4000 aasta ning rannakülade kohta on teateid juba XIII sajandist.
Lahemaal valitsevad valdavalt okasmetsad, mille vahel voolavad lõhejõed: neist suuremad Loobu ja Valgejõgi. Linde on Lahemaal kohatud 222 liigist - nii mere-, ranna-, niidu- kui ka metsalinde. Hulganisti leidub kaitsealuseid ja haruldasi taime-, see
ne-, looma- ja linnuliike - registreeritud on kuue I kaitsekategooria liigi ja 38 II kaitsekategooria liigi elupaigad ja kasvukohad.
Iga päev hävib maailmas üle 100 liigi ning see on tingitud peamiselt elupaikade hävimisest või nende kvaliteedi langemisest. Põhjuseid on veelgi.
Nii on Eestis just Lahemaa viimane elupaik ebapärlikarbile, kes on meie loomastiku suurim haruldus ja kahjuks väljasuremise äärel. Selle haruldase liigi elupaigaeelistus on ürgselt puhtad, kiirevoolulised ja hapnikurikkad jõed.
Lahemaale on heldelt kive puistatud - see on rändkividest rikkaim piirkond kogu Põhja-Euroopa jäätumisalal. Suurim kivikülv asub Käsmu metsas 400 hektaril. Arvukatest rändrahnudest on tähelepanuväärseimad Juminda poolsaarel lebav Majakivi ning Painuva kivi, Tammispea rahn ja Jaani-Tooma Suurkivi Eru lahe ääres.
Lahemaa kaitse-eeskiri
Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri kehtestati 1997. aastal. Selle kuraditosina aasta jooksul on paranenud teadmised kaitseala kaitseväärtustest. Lahemaa on rikas haruldaste elupaikade poolest, näiteks vanad loodusmetsad rabamännikutest põliskuusikuteni, rabad ja siirdesood, klint koos pervel olevate loopealsete ja klindinõlval asuvate pangametsadega, liivased ja mudased pagurannad, püsitaimestuga kivirannad jpm.
Mõningate kaitsealuste elupaikade puhul suudame loodust säilitada vaid inimese kaasabil, teisel puhul aga peab inimtegevus olema minimaalne. Sellest lähtuvalt on tehtud ettepanekud kaitsekorra muutmiseks. Kaitsekorra muutmisel lähtutakse uuringutest ja seirest, mida Lahemaal on pidevalt tehtud. Nii annavad meile olulist sisendit poollooduslike koosluste, märgalade, samblike, sammalde, seente ja selgrootute inventuur, korduvalt on uuritud kaitsealuseid taimi, kontrollitud lindude pesapaiku ning teostatud soolindude seiret jm.
Lahemaa puhul on väga oluline kultuuripärandi aspekt ning selles valdkonnas on inventeeritud esiajaloolisi väärtusi ning kaitsekorralduskava väljatöötamiseks on tellitud uuring, mis käsitleb eelkõige kultuurmaastikke, rannikualade planeerimise põhimõtteid ning arhitektuuri. Teadmised väärtuste kohta on paranenud ning lähtuvalt tulemustest on korraldatud kaitset nii, et säiliksid kaitseväärtused.
Kehtiv kaitse-eeskiri on jäänud ajale jalgu. Uue kaitse-eeskirja koostamisel tuleb arvestada looduskaitseseadusega ning kohustustega, mis võeti Euroopa Liiduga liitumisel - tagada Euroopas väärtustatud elupaikade ning kaitsealuste liikide säilimine. Vahepeal lisandunud teadmiste põhjal tuleb korrastada piiranguid: likvideerida need sealt, kus nad ei toeta kaitse-eesmärkide saavutamist ning on asjatult arengul jalus, ja luua uusi kitsendusi nendele aladele, kus kaitse pole piisavalt tagatud.
Lahemaa rahvuspargi uut kaitse-eeskirja hakati koostama juba 2002. a. Kaitse-eeskirja koostamise protsessi on kaasatud inimesi nii asutusesiseselt kui ka väljastpoolt. Kaitse-eeskirja eelnõu koostamise töörühmas osalesid eelmisel aastal Vihula ja Kuusalu vallavalitsus, RMK, maaomanikud ja keskkonnainspektsioon ning kokku toimus aasta jooksul seitse laiendatud töörühma koosolekut. Oma eksperthinnangu kaitse-eeskirja eelnõule andsid eksperdid Taimo Aasma, Eerik Leibak ning Kaili Preismann koostöös Pille Tomsoniga.
Eeskirja menetluse järgmise etapina toimub praegu avalikustamine ning selle käigus saadeti kõigile 4500 rahvuspargi maaomanikule tähitud teated. Avalikustamine kestab 30. aprillini ning selle perioodi jooksul on kõikidel võimalik esitada keskkonnaametile küsimusi ja ettepanekuid kaitse-eeskirja kohta. Pärast avaliku väljapaneku lõppemist saadetakse kõikidele kirjadele hiljemalt kahe nädala jooksul vastus. Pärast avalikku väljapanekut korraldab keskkonnaamet avalikud arutelud, millest antakse teada külavanematele, kohalikele omavalitustele, info avaldatakse ajalehtedes, kodulehel ja infotahvlitel ning eeldatavalt toimuvad arupidamised mais-juunis.