Juhtkiri: Urvaplaastriga või ilma?

Vägivalda ei õigusta miski. Foto: Caro / Scanpix

Sotsiaalministeeriumis alustas sellest nädalast tööd laste ja perede osakond, mille põhiülesanneteks on kavandada ja ellu viia laste õiguste ja lastekaitse poliitikat ning juhtida tervikliku perepoliitika kujundamist. Esimese ülesandena kavatseb värske osakond koostada laste kehalist karistamist keelava eelnõu.

Kui juttu tuleb laste karistamistest, siis jagunetakse kahte radikaalsesse leeri: ühed ütlevad, et head lapsed kasvavad vitsata, nendega tuleb halva käitumise korral rääkida ja veel kord rääkida, ning teised, kes leiavad, et sõnadest igas olukorras ei piisa, tuleb vahel ka urvaplaastrit tarvitada.

Lastekaitse liidu liige ja nelja lapse ema Liisa Pakosta on meedias öelnud oma seisukoha, et mõnikord võib mõnele lapsele väike laks olla lugupidavam kui pikk näägutamine. Loomulikult on väikesel laksul ja rihmaga peksmisel suur vahe, nii nagu karistamisel ja vägivallalgi.

Ja tähtis on, et vanemad neil vahet teeksid ning lastekaitsjad ei hakkaks lapsevanematele nõiajahti korraldama.

Iga karistuse puhul on oluline, et laps saaks aru, mille eest ja miks teda just sel kombel karistati, et lapsevanema karistuse taga poleks viha ega raevu, vaid hoolimine. Sellest saab laps aru ning aktsepteerib ka karistust. Vägivald aga on kindlasti lubamatu kõigi elusolendite kallal.

Paraku ei saa lapsevanema staatusega automaatselt kaasa teadmisi, kuidas last kasvatada. Aga vanematel on alati võimalus tahtmise korral minna kursustele ja õppida.

Ehk oleks sotsiaalministeeriumi värskelt loodud laste ja perede osakonnas lähiajal võimalik välja töötada lisaks laste õigustele ja kaitsele ka võimalus vanemate koolitamiseks, kuidas võimalikult hästi oma lapsi kasvatada. Ning näiteks muuta lapse õigusi rikkunud vanemale see kursus kohustuslikuks?