Mare Rossmann: Kas kompetentsus või parteiline totu

Mare Rossmann Foto: Erakogu

Lugesin hiljuti Sofi Oksane­ni ja Imbi Paju raamatut "Kõi­ge taga on hirm". Soo­vitan kõigile, kel huvi meie ajaloo vastu. Me uskusime laulva re­­volutsiooni ajal, et kui Eesti saab vabaks ja meid hakkavad juh­tima omad Eesti mehed ja nai­sed, siis ei ole kellelgi tarvis enam hirmu tunda. Kahjuks ei ole nii läinud.

Maalehes ilmunud Andres Ta­randi artiklis "Rahvas vastas parteide ülbusele üldise hirmuga" tõdeb poliitik, et kah­juks pea­vad ka Eesti vabariigi inimesed tundma hirmu. Võib juhtuda, et kuigi oled omal alal hea as­atundja, jääd töökohast ilma see­tõttu, et sa ei kuulu õigesse parteisse, ja sinu asemele valitak­se parteiline totu.

Loomulikult ei taha ma öelda, et partei liikmete seas pole kompetentseid inimesi. Näiteks kodulinlane Marko Pomerants on minu meelest väga hea siseminister. See aga ei tähenda, et par­tei iga liige sobib ministriks. Ehk kui oled ainult autot juhtinud, ei tasu kohe hakata riiki juh­tima.

Kuna meie parteide sisedemokraatia on väga nõrk, saavad karjääri teha ainult need, kes on parteijuhtidega kõiges ühel nõul ja kiidavad nende jutule takka. Küllap on see ka põhjus, miks noorpoliitikute seast ei ole viimasel ajal esile kerkinud võimekaid tegijaid.

Mida siis ette võtta, et kompetentsus omal alal oleks olulisem kui parteiline kuuluvus? Vene ajal oli nii, et teatud ameti­kohale saamise eelduseks oli kuu­lumine komparteisse. Aga me elame ju juba 20 aastat Eesti vabariigis, kus asjad ei peaks sel kombel käima.

Kui midagi on viltu, siis öeldakse, et ootame ära, sest varsti kasvab peale uus ja parem põlv­kond. Kas me siiski liiga pal­jude asjade kohta ei ütle - homme teeme. Ja nii mööduvad aas­tad, möö­dub elu. Ehk saaks mi­dagi muuta juba täna?

Sageli tuleb teateid, et jälle on keegi ametnik riigi raha oma tas­ku ajanud või muidu vääritult käitunud. Inimesed on hämmingus ja ei mõista, miks nad nõn­da teevad, mis neil viga on: töö on olemas, palk hea, leib on laual.

Öeldakse, et on moraali kriis. Iga põlvkond loob uue moraali. Vanasti õpetati lapsi, et kui midagi teed või ütled ja pärast seda süda ei valuta, siis on asi korras. Kui keegi rikkus üldtunnustatud moraalinorme, öeldi lihtsalt, et nii ei sobi teha.

Üleeestilistel ko­ristustalgutel ole­vat üks mees ot­se talgulis­te sil­me all puistanud oma prügi met­sa alla. Kü­si­musele, et miks ta nii teeb, vas­ta­nud, et tema ei tea, et seda teha ei tohi. Se­da ei pea­gi teadma - üks hästi kasvata­tud inimene lihtsalt nii ei tee.

Mis aitaks meid täna? Ehk see, kui me lõpe­taks üleskutse, mis on suunatud teistele inimestele á la olge viisakad, sõbralikud, mõist­vad, hoolivad jne. Vaa­­dakem enda sisse ja lihtsalt püüdkem ise olla sellised. Lõpetagem vaidlemine, milline peab olema hea inimene, olgem seda ise. Vähemalt püüdkem olla.