Persoon: Visionäär ja ideede generaator

Ahto Neidek. Foto: Jaanika Verlin

Ahto Neidek kuulub põlvkonda, kelle noorus langes üleminekuaega. Ettevõtlikumad neist kasutasid ühe riigikorra lõpu ja teise alguse võimalused osavalt ära, tegid läbi kauboikapitalismi ränga koolituse ning on nüüd jõudnud ikka, kus saab asuda esimesi kokkuvõtteid tegema.

Istume Ahto Neidekiga Ohepalu külas Õnnela külalistemajas kamina ees. Väljas on paras pakane, kuid suures raudkividest seintega kolhoosiaegses hobusetallis on soe. Nagu peremees märgib, on põranda all ligi kilomeeter sooja veega köetavaid torusid.

Peremees Ahto Neidek tegeleb turismindusega - tutvustab oma kodukoha loodust, korraldab kanuuretki Eesti jõgedel - ja peab Tapal trahterit (Vaksali Trahter kuulutati ärikategoorias Tapa valla aasta tegijaks 2009 - toim.), samas on viimased 16 aastat olnud tema põhitööks päästja amet Tapa päästekomandos. Nagu ta ise ütleb, kulub tal päästetööle neljandik elust.

Minu ette laotub elulugu. "Väga narr oleks küll öelda, et ei ole rahul - ega siin midagi muuta ei saa. Kui autoga ei ole rahul, siis ostad teise, aga teist elu pole kuskilt võtta," teeb Neidek möödunust kokkuvõtte. "Kakskümmend aastat on seda rida aetud ja ma ei kahetse absoluutselt," lisab ta.

Olevik

"Ei ole mul mingisuguseid erilisi andeid, ma olen selline vend, kes kõiki asju veidike oskab. Kõrvalt vaadates võib tunduda, et olen lobamokk ja enesekiitja, aga kui kõrval on veel kümmekond inimest, siis on mu suu raudselt kinni," kõneleb Ahto Neidek endast.

"Aeg on kuidagi spetsiifiline, selline kummaline, kus mitte midagi ei liigu. Kõik on kõigile võlgu, sarnaneb üheksakümnendate aastate lõpuga, aga ring on suurem. Kõigil, sealhulgas ka meil, on palju kohustusi. Kardan, et see aeg kestab veel kaua, midagi rõõmustavat ei juhtu veel järgmisel aastal ega ka ülejärgmisel. Väga nutune aeg, eks ikka on põhisüüdlaseks rahvusvaheline imperialism," teeb ta praegusest ajast lühikokkuvõtte.

Seega ei saa mõelda ka ettevõtmiste laiendamisele, kuigi mõtted liiguvad. "Vaieldamatult tuleks laiendamine asjale kasuks, kuid esiteks pole reklaamiks küllaldaselt vahendeid ja teiseks töötame pereettevõttena niigi piiri peal," tunnistab ta.

Ettevõtte laiendamine tähendaks palgatööjõu kaasamist. Siis kaob senine perekeskne ettevõtlus ning individuaalne kliendiga suhtlemine ja tema ettevõtte juurde kinnistamine, vähemalt praeguses vormis, sest paratamatult on palgatöötaja suhtumine teine.

"Tegelikult ei näe ma hetkel ettevõtte laienemiseks mingit võimalust ega finantsiliselt ka mõtet," arutleb mees.

Pere

"Kui poleks olnud Õnnelat, siis me praegu ei istuks siin ega vestleks," on Ahto Neidek kindel. "Õnnela on see põhitelg ja tema ümber tiirleb siin kõik," lisab ta oma abikaasa kohta.

Turisminduses on väga oluline mingi detail, mis inimesed juba käidud radadele tagasi toob. Ahto Neideki arvates on üheks teguriks abikaasa valmistatud toit ja selle eriline maitse.

"Ta võtab täitsa tavalised asjad, segab need kokku ja välja tuleb midagi haruldast, mis on väga hästi söödav. Aga kui temalt retsepti küsida, hakkab jama pihta, sest ta ei tea, kui palju mingit asja pannakse, sest kõik käib loominguliselt," räägib Neidek oma abikaasa andest.

Koos on elatud 23 aastat ning nad mõlemad on Tapalt pärit. "Kokku saime ikka siinsamas Tapa kandis, minu arust oligi esimene kokkusaamine ühel kooli aastapäeval, seal jäi ta mulle silma - või oli see hoopis vastupidi," vaatab vestluskaaslane minevikku. Naisevõttu meenutades räägib Ahto Neidek, et nende puhul käis asi tolle aja kohta haruldaselt: laulatus oli enne registreerimist. Ta arvab, et küllap tuli initsiatiiv Õnnela poolt, kes tähtsustab traditsioone ja kuhugi kuulumist temast rohkem.

Lapsi on viis. Joosep, neist noorim, sündis alles mullu novembris. "Kaks last, Kadi ja Joonas, on juba täisealised, Maarja Liis ja Anni on koolilapsed. Kõigile neile saab toetuda ja kõigi nendega arvestada," räägib perekonnapea. "Nad on kasvanud koos meie ettevõtmistega ning teavad, et tehtu ja tehtav on ka nende huvides."

Kadi õpib Eesti hotelli- ja turismimajanduse erakoolis turismi ja toimetab mõningate reisiseltskondadega algusest lõpuni - majutab ja toitlustab neid. Anni tegutseb pärast kooli juba iseseisvalt Vaksali Trahteris ning abiks on ka iseseisvat töömeheteed alustanud Joonas ning noorim tütar Maarja Liis.

Sõbrad

Lapsepõlv möödus Ahtol Tapa linnas Taara tänaval, ning kui lugeda näiteks "Pál-tänava poisse", siis võib paralleele tõmmata. Alguses mütati Valgejõe ääres ja hiljem leiti üles Kõrvemaa rabad, oosid ja metsad.

"Reedel läksime metsa, meil olid onnid kaevatud, ja seal me siis olime," meenutab Ahto Neidek lapsepõlveradu. Suhted tollaste kaaslastega on säilinud ja ta nimetab lähimatest lapsepõlvesõpradest Ants Jõge ja Kalev Konti.
Sõpru on aegade jooksul ikka juurde tulnud. Ilma nende toetuse ja abita oleks paljugi tegemata jäänud või teisiti läinud.

Näiteks toob Ahto Neidek Vaksali Trahteri sünniloo. "Trahteriga on niimoodi, et Tapa linn müüs oma valduses olevaid pärijateta elamisi. Panime siis oma suguvõsaga erastamise väärtpaberid kokku ja ostsime nende osakute eest selle hoone," räägib ta.

Vahepeal oli perel tõsine kavatsus maalt linna elama asuda, kuid laste vastuseisu tõttu jäi Tapale kolimine ära. Trahteri rajamise idee tuli tapalastelt, kes soovisid linna ühte korralikku söögi- ning ajaveetmiskohta. Selle sisseseadmisel tuli neile Õnnelaga appi palju inimesi nii nõu kui jõuga. Ahto Neidek nimetab esimeste pähetulevatena Kalle Urbi ja Pille Jänest, kes asusid appi lihtsalt heast tahtest, selle eest tasu nõudmata."Tuleb välja, et tegemist oli tõelise külaprojektiga," ütleb Neidek.

Pöördeaeg

Pärast keskkooli tundus Ahto Neidekile kõige õigem valik EPA ning maaparandus, sest tollal öeldi, et mudapumba haridus on kõige laiem. Kuid kool jäi pooleli, sest pärast esimest kursust korjati noored mehed kroonu ning poolteist aastat tuli veeta Ida-Saksamaal Potsdami kandis NATO tankide tõrjumist harjutades. Ka pärast sõjaväge ei tulnud õppimisest midagi välja, sest pere oli loodud ning esimesed lapsed sündinud.

Noor pere asus elama Ohepalu külasse Sepatoa tallu ning nad mõlemad naisega said tööd Lembit Pärna nimelises kolhoosis - Õnnela raamatupidaja ning Ahto farmimehaanikuna.

Kes teab, kuidas elu oleks edasi läinud, kui paarkümmend aastat tagasi poleks tulnud selline aeg, mil suures Nõukogude Liidus kippus toitu nappima ning eraettevõtlusele hakati ust paotama.

Kuigi tema ja Õnnela olid mõlemad linnainimesed, haarasid nad võimalusest kinni. "Ning siis sai hakata tuhandete viisi broilereid pidama, sest broileri kasvamisaeg on lühike ning käive kiire. Käisime kordamööda valves ning rabamist oli palju," tuletab Ahto Neidek meelde eraettevõtjana alustamist.

Hiljem pidasid nad sigu ja pulle ning pärast maareformi ka lüpsilehmi. "Öösel veristasime sigu, hommikul läksime lihaga Jõhvi turule," meenutab Ahto Neidek tolleaegset rabamist.

Siis tuli talureform, mille käigus anti tagasi maad. Sebimist ning paberimajandust oli palju, kuid tollal oli maanälg suur. Praegu on Sepatoa talul maad saja hektari ringis, millest osa klassivend Alar Kanna käes rendil.

Põllumajandusega ning selle kõrval metsandusega tegeles Ahto Neidek kümmekond aastat, ja nagu ta nüüd tunnistab - läks veidi pikale.

"Taasiseseisvumise algaastatel propageeriti väiketalundust ning tekitati inimestes asjatuid lootusi, et on võimalik nelja lehma, kolme sea ja kümne hektari haritava maaga korralikult ära elada ning majandada," kõneleb ta. Meelde tuleb anekdoot lotovõitjast, kellelt küsiti, mida ta võiduga ette võtab. "Pean põldu, nii kuni raha otsa saab," vastas õnnelik võitja.

Juhused

Selle sajandi alguseks oli otsus põllundusega lõpparve teha sündinud ning pidi midagi uut välja mõtlema. "Me pole suutnud oma elu planeerida, kõik on nagu juhuste kasutus," ütleb Ahto Neidek.

Juhuslikult oli müügil Krolli talu (praegune Linnumäe loodustalu - toim.) ning sealt see pihta hakkas. "Alguses polnud meil mõttes hakata seal turismi arendama," räägib Neidek, "sel ajal oli turism saarte ja Lõuna-Eesti teema ja me andsime endale aru, et tegemist pole turismipiirkonnaga."

Plaanis oli ehitada saun - taas algus. Eesti Raudtee otsis kokkutulemise kohta ning nende saabumiseks oli saun valmis. "See oli meie esimene grupp. Polnud meil reklaami ega kodulehte, läks mööda nädal-kaks ja helistas järgmine. Järgmine aasta oli meil juba koduleht olemas," tutvustab Ahto Neidek turismindusega alustamise lugu.

Ohepalu populaarus suurenes ning juhuslikult oli saadaval vana hobusetall - ja siin me nüüd kamina ees istume.

• Sündinud 8.03.1965 Tapal.
• Tapa keskkool 1983.
• Tapa päästekomando päästja.

Õnnela - abikaasa ja mõttekaaslane

Ahto on visionäär, uute ideede väljamõtleja ja meie kogu perega aitame kaasa tema ideede elluviimisel. Meie heaks küljeks on see, et teeme palju asju koos.

Alar Kanna – põllumehest klassivend

Ahto on täitsa normaalne eesti mees. Ta on edumeelne, palju lugenud ja temaga saab rääkida kõikidel teemadel. Üks seik tuleb küll kooliajast meelde – ta oli krooniline hilineja.