16. märtsil jõuab esimese juubelini Leili Virks, kes tuli Vajangu raamatukokku tööle 1980. aastal 20aastase noore naisena ja on selles ametis olnud nüüdseks 30 aastat.
Leili Virks usub kindlalt raamatu jäävusse
Aastad on väga kiiresti läinud. Iga päev oma tööd tehes ei mõtle ju sellele, mis hoiab ühes ametis nii kaua. Kui mingil hetkel väsitab mõni asi vaimu, siis järgmisel päeval leiab kusagilt ikka rõõmuraasu, mille najal edasi minna.
Kindlasti ei ole see töö, mida tehakse suure palga pärast. See on mõneti elustiil olla raamatute ja inimeste keskel. Kui sellega harjunud oled, ei kujuta end teises ametis ettegi. Pealegi on selles töös võimalus end pidevalt täiendada. Ka raamatukogud on nüüdisaegsemaks muutunud. Kõik fondid on kättesaadavad interneti vahendusel, laenutamine on elektrooniline.
Mis ajendas teid valima raamatukogutöötaja elukutset?
Keskkooli lõpetamisel ei olnud mul veel välja mõeldud, kuhu edasi minna. Ma isegi ei tea, kuhu ma oleks edasi õppima läinud, kui ühel päeval poleks ma koos oma pinginaabriga läinud kohalikku raamatukokku. See raamatukogu asus vanas väärika ajalooga majas. Miski selles auras pani mulle pähe mõtte, et tulevikus võiks töötada raamatukogus.
Ma olin ennegi kokku puutunud raamatukogutööga, aga olin endale ja teistele andnud lubaduse, et seda ametit ma küll ei õpi. Nii oma lubadust murdes viisingi paberid Viljandi kultuurikooli. Õppisin seal kaks aastat ja pärast kooli lõpetamist asusin tööle Vajangu raamatukogus.
Vajangu raamatukogul on pikk ja väärikas ajalugu. Mida huvitavat võite sellest pajatada?
Vajangul on raamatuid laenutatud üle saja aasta. Alguse panid sellele kohalikud inimesed, kes tundsid vajadust raamatute lugemise järele. Raamatud koguti kokku isiklikest kogudest.
Johannes Roosilehe eestvedamisel asutati Einmanni Rahvaraamatukogu Selts. Kuberneri juures käidi ka põhikirja kinnitamas. See näitab, et Vajangul ja selle ümbruse taludes olid edumeelsed ja vaimseid väärtusi hindavad inimesed.
Esimene raamatute laenutamise koht oli Rajal August Pärna talus, laenutajaks majaomanik ise. Hiljem asus raamatukogu vaheldumisi nii rahvamajas kui ka kunagises vallamajas, kus majandi ajal olid ka kolhoosikontor ja sidejaoskond.
Vajangu raamatukogu ajaloost rääkides ei saa mööda minna Klarissa Tammest, kes oli raamatukogu juhataja aastatel 1950-1973. Klarissa oli väga särav isiksus. Tema ettevõtlikkus ja tegutsemistahe viisid Vajangu raamatukogu oma näitarvude poolest rajooni tublimate hulka.
Kolmekümne aasta jooksul on nii Eesti riigil kui rahval olnud paremaid ja halvemaid aegu. Millised on olnud teie elu õnnelikumad ja raskemad hetked selles ametis?
Minu esimesed tööaastad olid 80ndatel. Sel ajal propageerisid raamatukogud kommunistliku partei kongresside materjale ja olid rohkem ideoloogiaasutused.
Inimesed tahtsid küll lugeda, aga tihti polnud head kirjandust anda. Hea raamat oli defitsiit. Seda enam oli iga hea raamat kulla hinnas.
Raamatukogu asus kunagises vallamajas. Esimesel korrusel paiknesid Tamsalu sovhoosikeskuse ruumid. Raamatukogu jaoks oli kohandatud maja põhjapoolses küljes teisel korrusel kahetoaline korter.
Majandi lagunemise järel maja tühjenes. Polnud kedagi, kes oleks olnud selle remondist huvitatud. Kivimaja olukord muutus järjest halvemaks. Vanade ahjudega ei õnnestunud kuidagi ruume soojaks saada. Asja tegi hullemaks see, et katus laskis mitmest kohast läbi.
Maja remont oleks eeldanud kopsakat rahakotti. Tükk aega ei paistnud kusagilt valguskiirt. Oli päris masendav, sest Vajangu raamatukogu oli tõepoolest kõige koledamates ruumides asuv raamatukogu maakonnas.
2002. aasta kevadeks aga oli koolimajas laste arvu vähenemise tõttu ruume üle jäänud ja siis otsustas Tamsalu vald seal ruumid ümber ehitada raamatukogu tarvis.
Ühtlasi muretseti uus mööbel ja arvutid.
2003. aasta veebruarist on raamatukogu Vajangu põhikooli katuse all. Siin on kolm korda rohkem ruumi ja valgust. On olemas kõik, mida tänapäevases külaraamatukogus vaja.