Andry Ervald: Hea sea pea ehk Keel ON kindlasti ka mänguasi

Andry Ervald. Foto: Tairo Lutter

Vene kroonus teenisin aega Nõukogude Liidu külmkapis - Kaug-Idas. Isegi Siberi poiste jaoks oli Kaug-Ida ookeanihõngune pakane karm.

Välja arvatud üks hull, mu hea sõber, Irkutski-tagusest külast pärinev Saša Belov.

Hull oli ta enamiku meelest ka teises võtmes. Sašale nimelt meeldis eesti keel.

Saša lugu

Teisel aastal, kui aega üle kippus jääma, lasin ma emal enesele hunniku sõnastikke järele saata. Hispaania keele vastu Slava huvi ei tundnud, küll aga ei tahtnud ta käest panna vene-eesti sõnaraamatut.

Seda ta uuris ja pusis hääldada, jättis aeg-ajalt mingeid sõnu meelde, mis tal järgmiseks hommikuks olid jälle meelest läinud.

Sisendasin siis talle, et eesti keel on tegelikult hämmastavalt kerge. Kõik põhilised asjad saab ära ajada ühe sõnaga. "Korova" on "ljehma", "poidjom" on "ljeh­me" ja kergete elukommetega naisterahvas on lihtsalt "ljehm".

Ja et on sõnu, milles on vaja muuta vaid üks täht, ja tähendus muutub. Näiteks tõin talle kolm sõna, millest kokku sai mõtteka jupi - "hea sea pea".

Vastutasuks sundis Slava mind hommikuti jooksma. Koos sõber Meelisega, tema oli endine suusataja, harjunud lippama.

Meie hommikujooks nägi võrdlemisi veider välja.

Varahommikustel, enne kella kuuestel inimtühjadel tänavatel sörkisid kaks paksult sissepakitud poissi Pribaltikast - no oli ka põhjust, rekordtemperatuur, mille käes me jooksime, oli miinus 52 kraadi - ja ühes nendega lippas siberlane Slava, kes kandis vaid mütsi, kindaid, sokke, ketse ja lühikesi pükse.

Kui juhtusime mööda kappama mõnest bussipeatusest, kus nooremad naisterahvad esimest bussi ootasid, kiitis Slava kõva häälega, kui soe tal on, ja lisas tavaliselt lõppu ka oma tarzanliku sõ­jakisa: "Hea sea pea!"

Kuidas oli bussiootajatega, ma ei tea, aga meil Meelisega läks seepeale ka viima­ne uni ära.

Kui­das oleks kulgenud Sla­va suhe eesti keelega, ei oska ma samuti nimetada. Sest paari kuu pärast sai tema koju, meie koos sõnastikuga jäime veel seanahka venitama.

Aga kui peaks juhtuma, et kohtate siberlast, kes teid tavapärase "kuradi" või "tere" asemel "hea sea peaga" kõnetab, siis teate, mis mehega tegemist on.

Marje lugu

Oma esimesel õpetajaaastal oli mu klassis terane tüdruk nimega Marje. Ta rääkis mulle hea loo, kuis ta esimest korda oli üksi koju jäänud. "Kui sul kõht tühjaks läheb," oli ema teda õpetanud, "keeda omale muna, viis minutit, eks ole, ja ära unusta mune ehmatada."

Marje jutustas, kuidas munakeetmine käis. "Ma vaatasin hoo­lega kella, kui viis minutit täis sai, pugesin köögilaua alla, ronisin välja ja tegin munadele ehmatuseks huu!!! Ma ei teadnud siis, et mune ehmatatakse päriselt teistmoodi, ma olin siis väike."

Kord õppisime lugemikust Ka­levalat, seda kohta, kus Väi­namöinen ja Lohinkainen, kaks kanget meest mõlemad, omavahel kokku saavad ja üksteisega jõudu mõõdavad.

Lauldes.

Ja Väinamöinen laulab Lohinkaise maa sisse.

Marje tahtis selle loo peale teada, kas niimoodi päriselt ka saab inimest maa sisse laulda.

"Hullem veel," vastasin mina, "sõnadega saab inimese nii mulla alla ütelda, et tal enam eluvaimugi sees pole."

"Kas päriselt surnuks?" küsis Marje.

"Jah," vastasin mina. "Sest keele ja sõnade sees on vägi."

Ma usun sellesse siiani. Sõnade sees on vägi. Ja kahte sorti. On hea vägi, mis annab jõudu, rõõmu, avarust. Ja on halb vägi, mis halvab, tekitab hirmu, tapab.

Sama lugu

Igal keelepäeval publiku seas istudes kuuleb alati ühte ja sama lugu. Halamist, kui õrn ja habras on meie keel, kui hoolikalt me seda hoidma peame, kuidas tähtsustama, kui murelikult temasse suhtuma. Hoidma nagu väljaheitematerjali pilpakese peal.

Oeh. Tüütu on see jutt, ja mitte ainult. See on ohtlik. Sellesama eespool mainitud halva väe tõttu.

Mis juhtuks inimesega, kelle­le pidevalt korratakse, et ta on nõr­guke, näeb vilets välja, ta näo­jume on kah­vatu ja kõht lahti.

Õige, ta nägu muu­tub koolnuvalgeks, ta kõht hakkab ta­gantpoolt vul­isema nagu ojake ja ta muu­tub nõrge­maks veel. Tõsiselt haiged inime­sed pannakse teatavasti haiglasse.

Nii on ka keelega. Me oleme oma armsa emakeele mõttes haiglasse pannud, ja mitte üldpalatisse, vaid intensiivravisse, voolikud ninas, surnukuuri vahetus läheduses. Haigevoodi ümber käib innukas sagimine.

Keelega otse suhtlevad inimesed jagunevad teatavasti kahte.

Kirjanduslikus võtmes võiks öelda, ühed on piirivalvurid, teised salakaubavedajad. Piirivalvurid pingutavad selle nimel, et kõik täidaksid vajalikke dokumente õigesti, et keegi piire ei ületaks. Salakaubavedajad üritavad turgudele paisata uut ja üllatavat kaupa.

Ühe sõnaga võiks öelda, tegemist on keelenormijate ja keeleavardajatega. Laias laastus kuuluvad esimesse kategooriasse toimetajad, õpetajad ja muud keelepolitseinikud. Teise kategooria - keeleavardajate oma - moodustavad ajakirjanikud, kirjanikud ja (mis kõige tähtsam) - laiad rahvamassid.

Tänapäeval on ülekaal ja või­muhääl keeleasjades politsei käes. Kuigi valitsema peaks tasakaal. Ja näiteks vähemalt koolis, algklassides ja põhikoolis kohe kindlasti, peaks rool ja tüür ja kõik muu, millega keelemerel sei­lata, olema suurema osa ajast keeleavardajate käes. On aga vastupidi.

Kas siis selle maa keel?

Keele arenemisse võib suhtuda samamoodi nagu pesumasinareklaami, kus väidetakse, et nüüd on valmis saanud veel täiuslikum ja veel parem pesumasin. Ning selle peale põlastada, et mida on, miks te siis kohe seda parimat pesumasinat ei teinud ja üldse mingite poolikute variantidega jamasite.

Samamoodi võiks norida kee­le kallal, et miks te kohe sellist keelt valmis ei teinud, mis kõl­bab kohe laitmatult igasse valdkonda.

Ja kui reegleid õppida, siis õpiks ühe korra ära ja asi ants, enam-vähem nagu liikluseeskiri.

Absurdne mõte, täielik nonsenss. Ei keelearendajad ega muud ühiskonna majakad ei oska iial 100protsendilise kindlusega aimata, kuhu suunda keel end pöörab, millal ja millistele maastikele ta suundub. Metsa, kõrbe, alateadvuse hämarasse džunglisse, teaduskeelde ... pöör­dub ei tea kuhu.

Sest keel on isepäine. Keel on vabameelne. Keel on nagu ve­si, mis tungib kaljupragudesse ja ka suurimad kaljud ükskord ära kulutab või lõhki ajab. Keel kasvab. Märkamatult nagu umbrohi ja samas silmahakkavalt ja aegamisi nagu tamm viljapõllul.

"Kas siis selle maa keel / Lau­lu tuules ei või / Taevani tõustes üles / Omale igavikku otsida."

Seda Kristjan Jaagu mantrat on igal keelepäeval korratud lõhkemiseni. Ja sellest on kasu olnud. Eesti keel elab, loob, lehvitab.

Kuid. Äkki peaksime vanad read ümber ütlema, neile midagi juurde mõtlema.

"Kas siis selle maa keel, igapäevases elus ei võiks kasvada suuremaks ja saada omale näo, mida ta peegli ees isegi üllatuse ja rõõmuga vaataks? Kas ei võiks ta kui mutt maa sees tuhnida? Raketina möi­rates kosmosesse kihutada? Hõljuda kaalutus olematuses, et olemise talumatut kestmist järele kaa­luda? Kas peab olema ta püha asi, mille peale meie mitte hin­gatagi ei julge kartuses seda ma­ha pillata ja katki teha. Miks ei võiks ta olla meie kõikide kõige lemmikum mänguasi, purune­matu, alati uus, ikka ja jälle tuttav."

Mänguasi. Mis oleks, kui hakkaksime kordama ja mõtlema, et eesti keel on mänguasi? Mitte selline tähtsusetu plastlelu, mida loopida, välismaale min­nes maha unustada, mida pimedas hoolimatult laiaks astuda.

Mõel­gem oma lemmiknukkude, kaisukarude, mänguraudteede peale. Isegi kui nad ajamere põh­ja on vajunud, on nad meie mälestustes elavad. Nad on kallid.

Eesti keel on väega seotud mänguasi. Nagu šamaanitrumm.

Ja sellest, kas rütm, mida selle trummi peal igal aastal keelepäe­val taome, sõltub peaaegu kõik. Meie keel, meie maailm, meie elu­nägemus, meie elu, meie ise.