"Kas päriselt surnuks?" küsis Marje.
"Jah," vastasin mina. "Sest keele ja sõnade sees on vägi."
Ma usun sellesse siiani. Sõnade sees on vägi. Ja kahte sorti. On hea vägi, mis annab jõudu, rõõmu, avarust. Ja on halb vägi, mis halvab, tekitab hirmu, tapab.
Sama lugu
Igal keelepäeval publiku seas istudes kuuleb alati ühte ja sama lugu. Halamist, kui õrn ja habras on meie keel, kui hoolikalt me seda hoidma peame, kuidas tähtsustama, kui murelikult temasse suhtuma. Hoidma nagu väljaheitematerjali pilpakese peal.
Oeh. Tüütu on see jutt, ja mitte ainult. See on ohtlik. Sellesama eespool mainitud halva väe tõttu.
Mis juhtuks inimesega, kellele pidevalt korratakse, et ta on nõrguke, näeb vilets välja, ta näojume on kahvatu ja kõht lahti.
Õige, ta nägu muutub koolnuvalgeks, ta kõht hakkab tagantpoolt vulisema nagu ojake ja ta muutub nõrgemaks veel. Tõsiselt haiged inimesed pannakse teatavasti haiglasse.
Nii on ka keelega. Me oleme oma armsa emakeele mõttes haiglasse pannud, ja mitte üldpalatisse, vaid intensiivravisse, voolikud ninas, surnukuuri vahetus läheduses. Haigevoodi ümber käib innukas sagimine.
Keelega otse suhtlevad inimesed jagunevad teatavasti kahte.
Kirjanduslikus võtmes võiks öelda, ühed on piirivalvurid, teised salakaubavedajad. Piirivalvurid pingutavad selle nimel, et kõik täidaksid vajalikke dokumente õigesti, et keegi piire ei ületaks. Salakaubavedajad üritavad turgudele paisata uut ja üllatavat kaupa.