Põlevkivi kaevandamine on virulastele valus ja oluline teema. Ja siinkohal on Ida- ja Lääne-Virumaa olnud sama murega seotud. Käidi koos ka Tallinna vahet, kui arutelu all oli põlevkivi kaevandamise riiklik strateegia, võideldi passiivsete ja aktiivsete alade pärast, tehti palju parandusettepanekuid.
Juba siis kõlas nõue, et riik peab paika seadma oma prioriteedid. Riigi vajaduste ning julgeoleku seisukohalt piisab tegelikult ju ainult oma elanike energiatarbimiseks vajaliku põlevkivi kaevandamisest. Aga praegu eksporditakse põlevkivitoodangut ka välismaale. Kas see on riigi prioriteet?
Mitmel keskkonnamõjude strateegilise hindamise arutelul on kohalikud inimesed olnud nördinud, kui selgub, et leheküljed mõjust tervisele on valmis kirjutatud statistikaameti näitajate põhjal.
Keskmine eluiga ei näita aga just palju mõjude kohta tulevikus. Ehk jätab seegi kohalikele tunde, et nad on üksi ja nemad pole riigi huvi? Igatahes püütakse siis ise oma huvide eest seista.
Üleeile Maidlas peetud Uus-Kiviõli kaevandusala keskkonnamõjude hindamise aruande avalik arutelu oli emotsionaalne.
Maidla rahvas on kaevandamise suhtes väga hell, sest mäletatakse hästi viiekümnendatel alustanud Kiviõli kaevandusega ning kuuekümnendate lõpus avatud Oktoobri karjääriga seotud muresid: probleeme joogiveega, kinnisvarakahjustusi, müra, seda, et paljud olid sunnitud oma kodud jätma jm.
Kui sellele lisada veel Purtse jõe raske saastamine keemiatehase poolt seitsmekümnendatel, siis on igati mõistetav, et kohalikud suhtuvad oma naabrusesse plaanitavasse kaevandusse väga suurte eelarvamustega.
Maavarasid on võimalik kaevandada nii, et mõju loodusele ja kohalikule elanikkonnale oleks väike. Meie tähtsaimat maavara on mõistlikum kaevandada vaid Eestile vajalikes kogustes ning panustada tehnoloogia parandamisse.
See annaks ka praegustele noortele motivatsiooni mäeinseneriks õppida, sest tahame ju oma põlevkivi kasutada ka tulevikus.