Tiina Heinla: Palun küüditage meid!

Tiina Heinla. Foto: Mihkel Maripuu

Mida on vaja selleks, et inimestest teerulliga üle sõita? Õige! Korralikku teerulli.

Väidetavalt elame demokraatlikus ühiskonnas, kus hoolitakse inimestest ja austatakse nende põhiõigusi. Aga viibides 15. märtsil Maidla rahvamajas Uus-Kiviõli kaevanduse avalikul arutelul jäi mulje, et mingi seltskonna jaoks on inimestest hoolimine ainult tühi sõnakõlks. Kui vaja, sõidetakse neist lihtsalt teerulliga üle. Nagu Nõukogude ajal.

See ei olnud esimene selline arutelu, aga iga kord on mul jäänud mulje, et Eesti Energia esindajad ei võta neid koosolekuid tõsiselt. Seadus nõuab avalikku arutelu ning Eesti Energia on neid korraldanud - küllap selleks, et linnukest kirja saa­da -, aga vastused, mida inimestele antakse, on alati olnud ümmargused ja üldsõnalised. Alles Maidlas tuli ilmsiks Eesti Energia tõeline pale.

Põlevkivi on vaja

Aga esmalt taustast. Eesti vajab põlevkivi. Täiesti nõus. Selleks on vaja teha uus kaevandus. Küllap on, kui asjatundjad nii ütlevad. Põhimõtteliselt pole ma kaevanduse vast

u, kuigi koosolekul ägedusehoos ma niimoodi ütlesin. Ülimalt isekas oleks öelda: "Mina ei luba, sest mulle see ei meeldi." Küsimus ei ole selles.

Probleem on Eesti Energia suhtumises inimestesse, kelle elu see kaevandus ja kaevanduse juurde kuuluv põlevkivi rikastusvabrik koos oma aherainemägede ja ööpäevaringse põlevkivi vagunitesse laadimise müraga otseselt puudutab. Kas me elame ikka veel paarikümne aasta taguses diktatuuririigis?

Üks näide. Kui Eesti Energia esindajalt küsiti, kuidas Eesti Energia kavatseb inimestele hüvitada neile tekitatud kahjud, oli vastus lihtne ja lakooniline: "Eesti Energia ei hüvita mitte midagi!" Ei kaevanduse tõttu langevat kinnisvara väärtust (keegi ei taha osta maja ja maad tehase külje all, kus linnulaulu asemel on lakkamatu kolin), ei inimeste elukeskkonna põrguks muutumist. Eesti Energia juht ütles koosolekul otse välja, et nemad ei vastuta mitte millegi eest - kellele ei meeldi, mingu minema! Ilma kompensatsioonita muidugi. Ise, vabatahtlikult, ju lähed, keegi ei sunni!

Selline ongi siis riigiettevõtte juhi suhtumine "tavaliste" inimeste muredesse ja soovi elada inimväärselt. Ühel varasemal koosolekul vastas härra Sokman küsimusele seoses müraga, et Tallinnas trammitee ääres on müra veel suurem kui tulevase tehase vahetus naabruses. Ma olen Tallinnas sündinud ja kasvanud. Kui see müra oleks mulle nii hullupööra meeldinud, elaks ma seal siiamaani. Aga mina eelistan puhast loodust, metsa ja raba, linnulaulu ja vaikust.

Ja tahan seda kõike pakkuda ka oma lastele. Praegu mul on kõik see olemas. Kui tuleb rikastusvabrik, ei ole mul enam mitte midagi, mille pärast ma omal ajal siia elama tulin.

Ma kaotan kõik nende aastate jooksul oma peaaegu olematust õpetajapalgast kodusse investeeritud sendid. Kogu oma töö ja vaeva. Aga selle peale Eesti Energia ainult sülitab.

Individuaalne lähenemine

Kõik esilekerkivad probleemid lahendatakse individuaalselt. Need sõnad on aruandes, mis Eesti Energia rahvale jagas. Härra Jõgi seletas Maidla koosolekul, mida see tähendab. Kui ei meeldi, kaevake kohtusse! Küll siis Eesti Energia juristidearmee näitab teile, kuidas Luukas õlut teeb - kusjuures täiesti individuaalselt.

Ma saan aru, kui inimesi koheldakse nõnda Põhja-Koreas. Aga meie elame ju Eesti vabariigis. Kas meie ei tohigi siis igatseda inimväärset elu? Just sellist elu, mida meie inimväärseks peame? Mitte elu tehnomaastikul, aherainemägedest Eestimaa Alpide nõlval.

Mida me siis oma perega soovime? Me soovime, et Eesti Energia meid küüditaks. Ida-Virumaast võimalikult kaugele. Siis ei lähe me "vabatahtlikult" ning Eesti Energia peab meile andma samaväärse eluaseme, nagu meil praegu on, üksildases paigas keset loodust ja linnulaulu.

Ja õiglane oleks see ka. Mitte üheski inimesi austavas ühiskonnas ei pea keegi kellegi teise ärihuvide pärast kannatama. Kui kaevanduse käive on aastas 1,2 miljardit krooni, siis ei ole Eesti Energiale üle jõu käiv inimestele tekitatud kahju heastada. Jah, kui ainult seda ahnust ei oleks ...