Juhtkiri: Piiritustööstuse taassünd

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Moe piiritusevabriku toorainetsisternid.
Moe piiritusevabriku toorainetsisternid. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti piiritustööstusel on pikk ajalugu. Esimesed andmed viinapõletami­sest Eesti aladel pärinevad 1485. aastast, seega ajast enam kui 500 aastat tagasi.


Kui 1913. aastal tegutses Eestimaal 277 viinavabrikut, siis 2009. aasta keskpaigaks polnud neid ühtegi, sest pankrotistunud oli nii Rakvere piiritustehas kui selle tütarettevõte Moel.



Ettevõtlikud Eesti mehed firmast Efield otsustasid Eesti piiritustööstuse traditsioone jätkata. Aprillist käivitub toot­mine Rakvere piiritustehases.



Tehase katlamaja rekonstrueeritakse koostootmisjaamaks ja kavas on hakata soojust müüma Rakvere linnale. Piirituse kõrvalproduktidest hakatakse tootma aga väetist, loomasööta ja keemilisi ve­delikke.



Moe piiritustehase 14 hektari suurusele territooriumile on lähiaastatel plaanis rajada tööstuspark, kus hakatakse vääristama piirituse tootmise jäätmeid. See suurpro­jekt on meeskonnatöö, kus osalevad Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus (ERKAS) ja Euroopa arengufondid, sest investeeringute kogumaht on veerandsada miljonit krooni.



Piiritustehastega seoses on ERKASel käsil kokku kümmekond projekti, millele loodetakse euroraha leida. Muu hulgas otsitakse võimalusi ka Moe piiritustehase vana torni restaureerimiseks. Kas ja kui palju neist projektidest õnnestub ellu viia, sõltub ERKASe ametnike tööst, aga ka ettevõtjapoolsest koostöövalmidusest ja huvist.

Kui Rakvere piiritustehas suudab läbi teha taassünni, saab Eesti juurde ettevõtte, mis on ekspordisuutlik.

Kindlasti rõõmustavad ka kohalikud rukist kasvatavad põllumehed, et neil on oma toodangut võimalik kohapeal turustada.

Ja loodetavasti Eesti piirituse kvaliteet maailmas müüb.


Tagasi üles