/nginx/o/2016/02/26/5098701t1had8b.jpg)
/nginx/o/2009/04/24/168244t1hd0b0.jpg)
Ühel argipäeva õhtul kella kaheksa paiku astus Kroonikeskuse liuguste juures minu teele ette üks viinast haisev, kuid siiski usaldusliku näoga noormees.
Repliik: Juhtum kesklinnas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta tegi ennast oma sulejopes nii suureks kui vähegi võimalik - nõnda, nagu loodusfilmides nähtud elukad potentsiaalse vaenlasega kohtudes - ja küsis tugeva vene aktsendiga rääkides laenuks raha.
Ta blokeeris osavalt minu tee autosse, tema käsi oli taskus ja ma kujutasin liigagi elavalt ette, et eitava vastuse korral suskab ta sealt noaga.
Samas mõtlesin, et kui ma nüüd rahakoti välja võtan, rabab ta selle kõige täiega endale, ehkki mul oli seal krõbisevat kõvasti vähem kui Andrus Ansipil Saksa telesaates esinedes.
Oma arust psühholoogiliselt tarmukalt tegutsedes astusin temaga vestlusse, samal ajal siiski tema vastutööst hoolimata autoni trügides.
Mööda ruttavad inimesed ei saanud midagi aru. Kui olin autosse pääsenud, hingasin kergendatult ja oleksin võinud kaduda. Millegipärast - ilmselt rõõmust, et hing sees - keerasin akna alla ja andsin talle kümneka. Ütlesin, et tagasi ei taha.
Mis on selle loo moraal? Aga ikka see, et kodanikud, olge valvsad!