Koolis, eriti algklassides, küsitakse ikka pärast koolivaheaega, mida lapsed sel ajal tegid.
Juhtkiri: Mõnusat koolivaheaega!
Paarkümmend aastat tagasi anti vastuseks, et oldi vanaema juures, käidi külas. Mõne aasta eest juhtus sageli nii, et õpetajale nimetati kaugeid reisisihte Itaaliast Kanaarideni. Juttu on olnud ka lastest, kelle õppimist reisimine suisa segama hakkas, sest teele seati end juba kooliajast. Nüüd on olud jälle teised ja kauged kallid reisid on võimalikud vähestele.
Täna on lastel viimane kevadvaheajaeelne koolipäev. Mis saabuva vabadusega siis peale hakata? Loodetavasti on õpetajad jätnud noortele mahti puhkamiseks ega pole nende vaheaega sisustanud koduste tööde, referaatide või muude ülesannetega. Õpilastel peab jääma aeg ka lihtsalt puhkamiseks, et tekiks tahtmine minna ja midagi huvitavat teha.
Paraku pole paljudel lastel koolivaheajal sageli läheduses inimest, kes neil silma peal hoiaks, ja jääb vaid loota, et vabadust nautides ei mindaks pahuksisse seadusega. Ja loodetavasti ei saa silma peal hoidjaks ka arvuti ega pildikast.
Üritusi, millest osa võtta, ikka leiab. Aga kui palju need huvi pakuvad? Küsimus on, kas noortele peab kõik võimalused kandikul kätte tooma või võtavad vanemad õpilased juba ise plaani midagi vahvat korda saata. Olgu selleks siis kas või üheskoos mõne heateo tegemine.
Igal juhul tasub kodust minna välja värske õhu kätte, et viimaseid talvemõnusid nautida ja esimesi kevademärke leida. Samas ei teeks ilmselt kellelegi paha ka mõni mõnus raamat läbi lugeda, sest on ju lugemisaasta, ning kui kodus piisavalt mõnusat lugemist ei leia, on nii maa- kui linnaraamatukogudes valik lai.
Ja ehk leiavad ka lastevanemad oma argitöö kõrvalt võimaluse oma võsukestega midagi koos teha - ujuma minna, kodus askeldada või lihtsalt rääkida asjadest, millest seni pole aega olnud kõnelda.