Justiitsministeeriumi välja töötatud allikakaitse seaduse eelnõu ähvardab ajakirjandusvabadust. Virumaalt parlamenti valitud riigikogu õiguskomisjoni liige Robert Antropov, kes vastutab selle eelnõu edasise menetluse eest, rahustab kriitikuid.
Robert Antropov: rahu, vaatame allikakaitse eelnõu üle
20. märts 2010, 09:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuus suurt üleriiklikku ajalehte avaldasid üleeile valge külje, et protestida allikakaitse seaduse eelnõu vastu, mis otsustati riigikogus saata esimesele lugemisele.
"Selline on ajakirjanduse tulevik, kui riigikogu võtab vastu justiitsminister Rein Langi esitatud nn ajakirjanduse allikakaitse seaduseelnõu 656 SE.
Eelnõu võimaldaks uurivat ajakirjandust viljelevaid ajakirjanikke vangi panna, kohustada neid infot andnud allikate nimesid avalikustama ning trahvida väljaandeid lihtsalt hoiatuseks, enne paljastavate artiklite ilmumist," seisis tühjal leheküljel.
Robert Antropov, kuidas te sellist sammu kommenteerite?
See reaktsioon ei ole üllatav, sest teema on väga tundlik, aga ajakirjandus on seda teemat kajastanud liiga ühekülgselt.
Mis sellest eelnõust edasi saab?
Valitsuse esitatud eelnõu saabus õiguskomisjoni, meil oli ühine istung, kuhu kutsuti ka mõned meediaväljaannete esindajad, ja sel istungil tõdeti, et tegemist on keerulise ja tundliku teemaga.
Et selle teemaga edasi liikuda, tuleb jõuda riigikogu saali täiskogu ette, kus saab teha muudatus- ja parandusettepanekuid, kus oma arvamuse saavad välja öelda ka ajakirjanduse esindajad. Esimene istung toimub 7. aprillil, kus mina teen Rein Langile kaasettekande.
Milleks üldse selline seadus vajalik on?
Allikakaitse pole Eestis mitte kuidagi reguleeritud ning seadusandluses on sellel kohal vaakum. Siin sätestatakse väga konkreetsete paragrahvidega, millistel puhkudel ajakirjanik peab oma allikad avalikustama - need on kõik rasked kuriteod, mille puhul on ette nähtud karistus kaheksa või rohkem aastat.
Nõus, aga seal on ka erandid, mis just ongi kriitika all.
Asja tuleks võtta rahulikult. Lisaks täpselt loetletud kuriteokoosseisude paragrahvidele peab olema täidetud veel kaks tingimust, et menetlejal tekiks õigus küsida allika andmeid: kui allikas on ainuke tõendaja, kui on avalik huvi. Alles nende kolme asja koosmõjul peab ajakirjanik allika avaldama.
Aga rahulikult tuleb asja võtta sellepärast, et kõik saavad aru, et teema on keeruline. Õiguskomisjonis on moodustatud töörühm, kuhu hakkavad kuuluma ka ajakirjanduse esindajad. See koguneb juba järgmisel nädalal, toimub debatt, diskussioon.
Miks siis kohe ajakirjandust ei kaasatud?
Me saame aru, et ajakirjanikud on nüüd üksmeelselt koondunud selle eelnõu vastu, aga kui me vaatame neid dokumente ja seletuskirju, siis seal olid erinevad grupid kaasatud. Praegu on tekkinud olukord, kus ilma asjasse süvenemata hakatakse kritiseerima.
Kas teile ei tundu, et selle seadusega piiratakse ajakirjandusvabadust, sest allikad lihtsalt ei julge enam ajakirjanikele midagi öelda ning avalikkus ei saagi enam teada näiteks maadevahetusesarnastest hämaratest tehingutest?
Vastupidi. Eelnõu pealkiri on allikakaitse ja sellega me kaitseme nii allikat kui ka ajakirjanikku. Kuid on kuriteoliigid või -koosseisud, mille puhul tuleb kohtuniku nõudmisel allikat küsitleda. Küll ei tähenda see seda, et informatsioon ei hakka liikuma.
Eesti demokraatlikus ühiskonnas on hästi vajalik, et ajakirjandus hoiab kõikidel protsessidel silma peal. Ja vahest ongi lekitamistel puhastav efekt.
Kui ei meeldi kõik need kuriteokoosseisud, mis eelnõus on, vaatame selle kataloogi üle, kui ei meeldi mingi muu asi, vaatame seda - nüansse on palju ja neist ongi vaja rääkida.
Poliitikud pole ise ka ühte meelt, näiteks on selle eelnõu kohta kriitikat teinud sotsiaaldemokraadid.
Kellelgi ei saa midagi olla selle vastu, et oma õigusruumis täita veel üks lünk. Kui me aga räägime nendest kuriteokoosseisudest, siis siin on mänguruumi ja erakondadel on siin oma arvamused.
Aga me ei taha ju ka selliseid aegu, mida meie isad ja vanaisad mäletavad, kui anonüümsest pealekaebamisest piisas, et keegi risti lüüa. Siin ei peaks pahandama.
Kuidas te olete nõus selle eelnõuga kui endine politseijuht?
Ei ole kõigiga nõus. Mänguruumi on, aga põhimõtteliselt on mõte õige.
Toome näite. Kurikamees jookseb vabaduses ringi, politsei otsib hullumoodi taga. Oletame, et keegi nägi ja teab, kes see kurikamees on. Teatud tingimustel tehakse intervjuu, ja kui uurija küsib, kes ta oli või kes temaga kokku viis, siis ajakirjanik saadab uurija pikalt.