Ellu Moisa koduloole pühendatud elutöö

Väike-Maarja kauaaegne kultuuriajaloo uurija ja turismikorraldaja-arendaja Ellu Moisa näitab koduvalda tutvustavaid trükiseid, millest veerandsada on tema enda koostatud.

FOTO: Malle Ennus

Märtsis elu 70. verstapostini jõudnud Ellu Moisa on pühendunud Väike-Maarja rikkaliku ajaloo-, loodus- ja kultuuripärandi säilitamisele, korrastamisele, eksponeerimisele ja tutvustamisele.


Alustuseks ehk räägite lühidalt oma eluloost.

Olen sündinud Raplamaal - siis Harjumaa - paljulapselises taluperes, kuigi varsti ei olnud enam talusid ja isagi oli surnud. Sõjajärgne aeg, väga vaene aeg. Kui VII klass sai lõpetatud, õpetas ema: "Ära aiandusse mine, mine kas pedagoogilisse või meditsiinilisse, saad parema elu peale."


Läksingi siis pedagoogilisse. Sain 18aastaselt algklasside ja laulmise õpetajaks, kuigi ühtki muusikariista ei osanud, kui välja arvata klaveril noodi lugemine. Ega sest polnudki midagi, sest koolis Saaremaal, kuhu mind suunati, ei olnudki klaverit.

Olete olnud Väike-Maarja kandiga päris pikka aega seotud. Millal ja mis asjaoludel siia sattusite?

Mandrile sain tagasi 1969. aastal, juba mehel ja kolme lapse emana. Vahepeal olin hakanud Tartus kaugõppes ajalugu õppima. Ülikooli lõpetasin 1970. aastal. Väike-Maarjas, kus abikaasa Mihkel sai zootehnikuks ja hiljem loomaarstiks, keskkoolis vaba ajalooõpetaja kohta ei olnud. Töötasin kutsekoolis, õpetasin ühiskonnaõpetust ja esteetikat.

Oli huvitav ja väga õpetlik aeg: õpetas hindama tavakooli. Tamsalu keskkoolis töötasin just selle ajani, kui tuli ajaloo õpetamises hakata oma vigu parandama.

Marko Pomerants, minu õpilane Tamsalu keskkoolist, meenutab siiani, kuidas ma temale 1940. aasta juunirevolutsiooni õpetasin.

Olen talle vastanud: "Sind igatahes ära ei rikkunud - või rikkusin?"

Kas Väike-Maarja kultuurilugu oli teile varemgi tuttav või avastasite paikkonna väärtused siin olles?

Väike-Maarja väärtused avastasin alles siin olles ja alles muuseumis töötades. Pani tõesti imestama, kui rikkalik on Väike-Maarja kultuurilugu. Ei hakka üles lugema kõiki suurkujusid, kuid kõige rohkem avaldas mulle mõju Eduard Leppiku isiksus.

Nii andeka, targa, järjekindla, tagasihoidliku, abivalmi inimese sarnane tahaks küll igaüks olla, Eks tema, aga ka teised suurkujud, on mõjutanudki minu väikemaarjalaseks kujunemist.

Oma tööde käigus olete paikkonda väga palju panustanud ja jõudnud teha nii-öelda mitu elutööd. Milliseid etappe ja tegevusi te ise eristate?

Esimene etapp elutöös on kindlasti muuseumi loomine. 1986. aastal kuulsin, et Väike-Maarjasse tahetakse muuseumi luua. Kiiresti võtsin härjal sarvist ja jooksuga kolhoosi esimehe Boris Gavronski juurde.

Esialgne plaan oligi: põlenud kihelkonnakoolimajja tuua Tamsalu maanteelt raamatukogu, alumise korruse tiigipoolsesse klassiruumi teha Tammsaare klassituba, ülemisele korrusele aga kolhoosi ajaloo ekspositsioon. Gavronski oligi nõus mind muuseumi tegemise peale tööle võtma.

Mina aga kauplesin kogu alumise korruse muuseumi jaoks. Samal ajal oli juba plaanis kolhoosi uue keskusemaja ehitamine, nii et raamatukogu pidi saama rahvamajja tagasi, kus oli varemgi olnud.

Kolhoosi arhitekt Juta Haasma oli käinud juba Eduard Leppiku jutul, saanud temalt materjale
kihelkonnakoolimaja kohta.

Ta pani vanade plaanide järgi paika ruumide jaotuse, uste ja akende asukohad. Viimased tulid välja ka siis, kui hakati maja suitsunud ja poolpõlenud voodrit eemaldama. Eduard Leppiku loodud koolimuuseum oli vahetanud korduvalt asukohta ja jäänud täielikku vaeslapse ossa algklasside maja kahte väikesesse ruumi. Leppik ise aga elas juba Kadrina lähedal. Ta lubas koolimuuseumi kogu täielikult loodavale muuseumile.

See on nüüd eellugu. Missugused raskused teid ees ootasid?


Meie muuseumi sündimise päev oli 1986. aasta 5. detsember, kui kolhoosi juhatus võttis vastu otsuse muuseumi asutamiseks.

1988. aasta kevadel oli tulemas kolhoosi 40. aastapäev ja oli soov, et muuseumi kolhoosiosa oleks selleks ajaks valmis. Kiire oli, eriti kolhoosi ajaloo kohta materjali kogumisega. Leppikul seda peaaegu polnud. Muuseumi võeti tööle ka Ene-Riina Ruubel.

Käisime, makikäru järel, kahekesi läbi kõik kolhoosi külad. Fotograafist sugulasega tegime kolhoosile teise tiiru peale.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles