Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Päevaintervjuu: Pime poiss õppis massööriks

20-aastane rakverlane Oleg Batin näeb välja nagu tavaline noormees. Miski ei reeda, et ta põeb haruldast ja väga rasket tõbe, sclerosis multiplex´i. Kaks aastat tagasi haiguse tagajärjel peaaegu pimedaks jäänud Oleg pole siiski saatusel jalus: ta käib diskol ja sõpradega jõusaalis, paari päeva pärast on tal asja Tallinnasse, et vastu võtta oma uut elukutset tõendav diplom.

Oleg, kas te olete täiesti pime või näete siiski veel midagi?

Mingil määral ma näen. Näen teid enda vastas, kuigi näojooni ei seleta. Näen, et meie ees on Laada tänav, kuid turgu üle tänava enam ei näe.

Mis teiega juhtus, et pimedaks jäite?

Töötasin Rakveres õpitud elukutsel, keevitajana. Keevitamise pärast ma siiski pimedaks ei jäänud, tegemist on hoopis haigusega.

Kaks aastat tagasi avastasin, et näen ühest silmast halvasti. Poolteist kuud hiljem halvenes ka teise silma nägemine ja mind pandi haiglasse. Kevadeks oli lugu nii kaugel, et mind tunnistati I grupi invaliidiks.

Mis haigus see nii ränk on?

Arstide sõnul on mul multiplex. Mingid ajuimpulsid ei jõua silma, ma olen nii aru saanud. Mul läks veel niigi hästi, sest see haigus võib mõjuda ka kätele-jalgadele. Arstide sõnul on see haigus ravimatu, küll olevat esinenud juhtumeid, et aastate jooksul võib olukord paremaks minna. Mina igatahes loodan.

On vist päris jube tunne 18-aastasena peaaegu pimedaks jääda.

Alguses oli muidugi shokk. Praegu olen harjunud, olen järjele saanud ja elan normaalset elu.

Aga alguses oli tõesti paha. Pidin õppima, kuidas eristada taldrikul erinevaid toiduaineid, kuidas pimesi habet ajada, kuidas linnas liigelda nii, et mitte auto alla jääda.

Praeguseks olen saavutanud selle, et suudan meelde jätta palju rohkem kui tavaline inimene. Kas teie näiteks mäletate, millise teeraja ääres asub Rakvere teatriaias mõni skulptuur? Mina tean täpselt. Autoteed ületades usaldan aga rohkem kuulmist kui nägemist.

Tean, et õppisite hiljuti massööriks, et endale ise elatist teenida. Rääkige, palun, enne, kui te oma uut ametit tutvustate, oma vabast ajast.

Kuulan palju muusikat, vanemad ostsid mulle muusikakeskuse. Käin spordisaalis, sest füüsiliselt olen tugev ja terve.

Olen palju väljas, käin ka diskodel. Mul on head sõbrad, kes mind aitavad. Ega ma diskol ju ise tüdrukuid püüda ei näe. Küsin sõpradelt, et kas on ikka ilus tüdruk. Seni pole nad mind alt vedanud, ja proovigu ainult!

Kuidas teist massöör sai?

Ma enam täpselt ei mäletagi, kes mulle haiglas olles rääkis, et pimedate ühingu abil on võimalik massööri elukutse omandada.

Ma punnisin alguses vastu, amet tundus imelik ja ma ikka lootsin, et saan terveks, kuid ema utsitas tagant. Suur tänu talle, sest praegu olen oma uue elukutsega väga rahul. Mulle meeldib, et saan teistele inimestele tarvilik olla ja nende olemise meeldivaks teha.

Õppisin Tallinnas, meil oli pimedate grupp. Väljaõpe kestis umbes kaks kuud.

Mida te oma uuest ametist arvate?

Paari päeva pärast saan diplomi, eks siis näe, mis edasi saab. On väike lootus ühte Rakvere salongi tööle saada. Üksikisikust ettevõtjana on raske alustada: pole ju ruume ega kliente. Ning massaaþilaudki maksab 5000 krooni.

Massööriamet ei ole tegelikult raske, kuigi sageli niimoodi arvatakse. Kui õigesti teed, siis langeb koormus masseerija kätele ühtlaselt ning see pole sugugi väsitav.

Kliendile on massaaþ eelkõige lõdvestus ja rahustus, kuid massaþi abil saab ka ennetada ja ravida mitmeid haigusi.

Masseerimine on, kui lõõpides rääkida, “pimedate” töö. Ma ei saa ju vahet teha, kas minu käte vahel on paks või peenike keha, kas mõni vanamees või ehk hoopis noor tüdruk.

Tagasi üles
Back