Rakvere Muuseumi arheoloog Tõnno Jonuks koos pronksmõõgaga.Äsja selgus, et Rakvere Muuseum on endas peitnud Eesti ainust peaaegu tervena säilinud pronksmõõka, mille valmistamise aeg jääb kahe ja poole kuni kolme tuhande aasta taha.
Mõõga avastanud Rakvere Muuseumi noor arheoloog Tõnno Jonuks ütles, et selle tõi muuseumisse 1975. aastal Vajangu mees Oskar Lall, kelle lisatud legendi järgi olevat seda viimased kolmsada aastat perest peresse pärandatult pulmamõõgana kasutatud.
Seetõttu sattuski see ilmselt Vajangu kandi põldude kivikirstkalmelt leitud haruldus muuseumi etnograafia kollektsiooni, mida arheoloogid tavaliselt ei uuri.
Alles tänavu, mil värskelt ülikooli lõpetanud Tõnno Jonuks muuseumi varasid üle vaatama hakkas, jõudis ta leiu tõelise väärtuse jälile. Pärast kontrollimist võib täna öelda, et tegu on tõepoolest Eesti ainsa peaaegu tervena säilinud pronksiaja mõõgaga.
See on tõeline arheoloogiline sensatsioon, ütles arheoloogiaprofessor Valter Lang. Tema sõnul on mõõk valmistatud Kesk-Euroopas Hallstati kultuuripiirkonnas.
Selliseid mõõku on leitud Rootsist, aga mitte ühtegi Lätist ega Leedust.
Eestis on seni Saaremaalt, Sõrve säärest leitud vaid sama perioodi kahe mõõga tükid, lausus Lang. Professor ütles, et neid mõõku hakati eksportima Skandinaaviasse pärast seda, kui Kesk-Euroopas juba rauast mõõku valmistama hakati.
Haruldust saavad peagi kõik näha
Pronksist valatud hästisäilinud 65 sentimeetri pikkust mõõka võib Jonuksi kinnitusel peagi näha Rakvere Muuseumi ekspositsioonis.
Arvatavasti kasutati seda Põhjasõja ajast rituaaliesemena pulmades, mida pärandati põlvest põlve edasi. Mõõga valmistamise aeg jääb pronksiaja V-VI perioodi, umbes 700 aastat e.m.a.
Jonuks kiitis, et pronks on hästi säilinud, näha on ka käepideme neediaugud, kus on olnud ilmselt luust või mõnest muust orgaanilisest materjalist käepide.
Lang lisas, et aeg-ajalt ikka tuleb siit-sealt välja üllatusi, mille olemasolust arheoloogid enne ei teadnud või mille väärtust varem ei osatud hinnata.
PRONKSMÕÕK:Rakvere muuseumis on 65 sentimeetri pikkune ligi kolme tuhande aasta vanune pronksmõõk, mida on viimased 300 aastat kasutatud perereliikviana pulmades.