Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/04/24/3998087t1h860b.jpg)
Veinikaupmehed on suur jõud, kes Jüri Tamme näol ennast isegi Riigikogusse välja on võidelnud ning neil on seeläbi võimalus oma tahtmine läbi suruda, kuigi alustatud on ehk pisut valest otsast. Riigikogus on arutusel just veinikaupmeeste huvidest lähtuv alkoholiseadus.
Peet viis veini margi alla
Omast ajast on veel hästi meeles peedivennad, kes ostsid odavat, rubla ja kaks kopikat maksvat kahtlase väärtusega vedelikku, mida peedikaks kutsuti ning sellest endal nina punaseks tõmbasid.
Ilmselt just sellest ajast on meie ühiskonnas pärit mõneti halvustav suhtumine veini ning veinikultuuri kui sellise praktiliselt täielik puudumine.
Tahes-tahtmata paned kaupluses tähele, et veiniletis on enimküsitavad margid Bollino, Monastõrskaja Izba, Sorusco jt.
Uus alkoholiseadus tahab aga piketid ehk veinijoogid, mille hulka kuulub näiteks ka Monastõrskaja Izba, hoopistükkis ära keelata või siis nende aktsiisimäära veiniaktsiisiga samale tasemele kergitada.
Kui lähtuda sellest, et piketi ja veini aktsiisimäära vahe on pisut üle nelja krooni liitri kohta, siis tõstaks aktsiisi ühtlustamine näiteks Monastõrskaja Izba 0,7-liitrise pudeli hinda umbes 5 krooni võrra, jättes ta siiski üheks odavamaks omataoliseks joogiks.
Aga viga ei ole ju Monastõrskaja Izbas, ehkki eks ta ausalt öelda üks kahtlane värk ole, kuigi samasse seltskonda kuuluv Lati Pats on veel mitu korda hullem ning sellise joogi, nagu teistegi piiritusveinide müügi keelamist tasuks küll tõsiselt kaaluda.
Kõige odavamalt jääb purju õllest
Viga on aktsiisides ja üldises alkoholipoliitikas, millest tulenevalt on kõige soodsam alkohol valge viin ning kanged õlled. Suhteliselt soodsalt saab kätte veel brändit ja konjakijooke, kuid vein, liköörid ning viski on võrreldes viina ja õllega väga kallid ning paraku kipub meie ostja ikka veel väga sageli kõigepealt rahakotiga konsulteerima.
Enamikus Euroopa maades, mitte ainult suurtes veiniriikides, saab ühe pooliku viina raha eest päris mitu pudelit odavamat, kuid siiski kvaliteetset viinamarjaveini osta. Ka ei ole hinnakäärid valge viina ja viski vahel nii suured, nagu Maarjamaal.
Millegipärast on just valge viin see, mis paneb purjutama. Küllap on selles oma süü suhtelisel odavusel ning kättesaadavusel.
Kangest õllest saab sama alkoholikoguse isegi veel odavamalt kätte ning nii ongi külapoodides üheks kõige paremini minevaks joogipooliseks just ülikanged õlled.
Saab ju neljast 10%-lise või viiest 8%-lise kangusega õllest kätte sama koguse alkoholi, mis poolest liitrist viinast, kuid neli kanget õlut tuleb igal juhul odavamalt kätte.
Ehk tuleks muuta alkoholiseadust just nii, et langetada veini aktsiisimäära ning tõsta kangete õllede ning valge viina (mitte aga kange alkoholi üldiselt) aktsiisi.
Vaid sel juhul õnnestuks ehk hinnakujunduse abil kas või mingilgi määral hakata muutma inimeste harjumusi alkoholi tarbimisel.
Alkoholi ei pea ju üldse pruukima, kuid juba ammuste aegade tagant on ikka armastatud endale väikesed lõhnad juurde teha.
Parem püüdkem seda teha siis kultuursemalt ja ehk mõneti tervislikumaltki. Ja lõpuks - võta pits ja pea aru.