Seejuures antakse allikatele, kivile, või puudele midagi - visatakse münt, valatakse kalja või seotakse riideriba. Samuti talitatakse ravides.
Ühiselt minnakse hiide rahvakalendri tähtpäevadel. Ja seal on siis tavanditoidud, rahvalaulud ja -mängud ning kiikumine. Tavaliselt kõneleme ka meile olulistest asjadest.
Kuidas Tammealuse hiis uue elu sai ja millena seda praegu kasutatakse?
1989. aastal otsustasid kohalikud muinsuskaitsjad, Sonda metsamehed ning klubi Tõlet, et kunagi nii tuntud ja armastatud pühakoht tuleb korrastada. Tasandati hiiealust, ohvriallikale ehitati trepp, toodi kivi ja sellesse põletati ohvrilohk. Sondast saadi 150 noort tamme ja Aleksander Sinimäe määras pildaga nende istutuskohad. 20. mail toimus esimene hiiepäev, millel osales sadakond inimest.
Sealtpeale ongi traditsioon taastatud ja rahvakogunemised on toimunud igal kevadel-suvel. Möödunud aastal näiteks eesti ja mari omausuliste ühine suvistepalvus. Suvisteid tähistasime hiies ka tänavu.
Igal kevadel toimuvad kivikorjamis-, kiviaiaehitamis- ja korrastamistalgud. Ja lõkkeplatsi peab pidevalt hooldama, sest puhkajaid ja huvilisi käib üha enam.
Kuidas peab võõras, kes kombeid ei tea, pühas hiiekohas käituma?
Aitab austav suhtumine. Hiis on püha, nagu kirik, moshee või sünagoog. Püha tähendab seda, et sinna tuleb minna puhta ja avatud meelega. Halvad mõtted, sõnad ja teod jäävad hiievärava taha. Hiide minnes ja sealt lahkudes koputatakse lokulauale. Hiide tullakse ja seal ollakse kaine peaga. Koeri ja muid koduloomi pole kena kaasa võtta.