Päevaintervjuu: Hiide minnakse puhta meelega

Aarne Mäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.


Ahto Kaasik koputab kombe kohaselt enne hiide sisenemist lokulauale. Haakrist tähendab maausulistel päikeseratast.Maavalla Koja Kirjutaja Ahto Kaasik räägib, kui tähtis on maa- ja taarausulistele pühad hiiekohad. Ühte neist, Viru-Nigula lähedal asuvat Samma ehk Tammealuse hiit, ähvardab tagastamine pärijale. Ometi on see koht uue hingamise saanud.

Mida maausulised hiies teevad?

Eelkõige on hiis koht, kus kosutatakse oma hinge ja kogutakse jõudu. Sedasama on siin enne meid teinud esivanemad sadu ja tuhandeid aastaid. Siin luuakse ja uuendatakse sidet eluandvate jõududega.

Seejuures antakse allikatele, kivile, või puudele midagi - visatakse münt, valatakse kalja või seotakse riideriba. Samuti talitatakse ravides.

Ühiselt minnakse hiide rahvakalendri tähtpäevadel. Ja seal on siis tavanditoidud, rahvalaulud ja -mängud ning kiikumine. Tavaliselt kõneleme ka meile olulistest asjadest.

Kuidas Tammealuse hiis uue elu sai ja millena seda praegu kasutatakse?

1989. aastal otsustasid kohalikud muinsuskaitsjad, Sonda metsamehed ning klubi Tõlet, et kunagi nii tuntud ja armastatud pühakoht tuleb korrastada. Tasandati hiiealust, ohvriallikale ehitati trepp, toodi kivi ja sellesse põletati ohvrilohk. Sondast saadi 150 noort tamme ja Aleksander Sinimäe määras pildaga nende istutuskohad. 20. mail toimus esimene hiiepäev, millel osales sadakond inimest.

Sealtpeale ongi traditsioon taastatud ja rahvakogunemised on toimunud igal kevadel-suvel. Möödunud aastal näiteks eesti ja mari omausuliste ühine suvistepalvus. Suvisteid tähistasime hiies ka tänavu.

Igal kevadel toimuvad kivikorjamis-, kiviaiaehitamis- ja korrastamistalgud. Ja lõkkeplatsi peab pidevalt hooldama, sest puhkajaid ja huvilisi käib üha enam.

Kuidas peab võõras, kes kombeid ei tea, pühas hiiekohas käituma?

Aitab austav suhtumine. Hiis on püha, nagu kirik, moshee või sünagoog. Püha tähendab seda, et sinna tuleb minna puhta ja avatud meelega. Halvad mõtted, sõnad ja teod jäävad hiievärava taha. Hiide minnes ja sealt lahkudes koputatakse lokulauale. Hiide tullakse ja seal ollakse kaine peaga. Koeri ja muid koduloomi pole kena kaasa võtta.

Hiies ei sobi kurja teha ei inimestele ega teistele olenditele. Seepärast ei raiuta sealt puid ega murta oksi, ei nopita lilli. Ka marjad, seened, pähklid ja ohvriannid jäetakse sinna, kus nad on.

Kas teised usundid aktsepteerivad maausulisi?

Eestis esindatud usunditest on meil enamikuga head suhted. Teeme koostööd usuvabaduse ning kodanikuõiguste tagamise nimel.

Maausu näol on tegemist omausuga ehk meie maal tekkinud ja meie rahva oma algupärase usuga. Seepärast teeme usulises mõttes koostööd just teiste rahvaste omausulistega. Eriti tihedad ja sõbralikud sidemed on meil hõimurahvastega. Maavalla Koda kuulub ka Uurali omausuliste rahvaste ühendusse ehk Uurali Yhendusse.

Mida kujutab endast Härjapea Koda?

Härjapea Koda ühendab Põhja-Eesti maausulisi. Tammealuse on meie tähtsaim hiis. Tähistame taludes ühiselt rahvakalendri tähtpäevi nagu näiteks suvisted, suur rukkiemapäev (15. augustil), kasupäev (29. septembril) ja kihlakud ehk vastlad.

Kord kuus toimuvad Tallinnas Koja õhtud.

Lisaks meile on olemas veel Emujärve Koda ning Emajõe Koda. 1995. aastal moodustasime kodade liidu - Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja.

Mis ülesanne teil selles kojas on?

Mina olen Härjapea Koja Vanem. Juhin koos vardjaga koja tegevust, tegelen korraldustööga. Lisaks olen Maavalla Koja Kirjutaja ehk sekretär. Hetkel toimetan Maavalla Koja kodulehekülge, mis valmib aadressil: http://www.maavald.ee.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles