Haridus ja haritus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti kuulsin raadiost saadet, milles kõneldi noorte väitlusest hariduse ja rikkuse üle.
Mind pani mõtlema seisukoht, milleni noored jõudsid: enne haridus, siis rikkus. Kas ei tule siit välja mõte, et kui oled haritud, siis on sul kerge töö ja raske palk?
Postimehes kirjutas Ants Juske: Uuel ärkamisajal oli suur lootus, et oma riik hakkab lõpuks väärtustama haridust, kuid võta näpust - ei aita filoloogi, semiootikut, maalikunstnikku ega treialit ja pagarit tööjõuturul ka kõige kõrgem haridus.
Milles siis asi?
Reform reformi otsa
Me hüppasime kiiresti-kiiresti sotsialismist kapitalismi, võtsime omaks kõik selle, mis oli läänemaades, ja kui siis algas allamägeminek, unustasime, et tegime kõike mitte oma tarkusest, vaid teiste eeskujul.
Meie haridussüsteemi on korduvalt reformitud, meie õppeplaane ja -programme on pidevalt täiendatud, on välja antud teaduslikele töödele lähenevaid õpikuid, ikka põhimõttel - mida rohkem, seda uhkem.
Kas aga kool on sellest kõigest paremaks saanud?
Me armastame rohkem diplomeid kui teadmisi, me räägime heast haridusest, unustame aga, et elus läbilöömiseks on vaja oskust oma teadmisi praktikasse rakendada, et on vaja ka haritust.
Ons viga selles, et esikohale pole meil seatud õpilane, vaid see, kuidas väiksemate kulutustega läbi saada, meie tuleviku arvel kokku hoida?
Miks on õpetajad pidevas stressis, miks suletakse väikesi maakoole ning muudetakse seeläbi laste koolipäev pikaks vaevaliseks tööpäevaks, mis kestab sageli kuni 9 tundi; miks ühel kolmandikul koolilastest pole kõht alati korralikult täis ning miks 1400 last (Peeter Kreitzbergi andmed) on lihtsalt koolist eemale jäänud?
Ülepaisutatud õppeplaanid
Kõik see avaldub meie kooli tänases päevas, tänases koolis oma ülepaisutatud õppeplaani ning -programmiga, milles hulgaliselt üleliigset, paiguti mõttetustki.
Kui algkoolis tahame lastele selgeks teha paljude võõrsõnade tähenduse, kui püüame neile anda mõisteid bioloogiast, mis on elukauged, aga sorav lugemine ja peast arvutamise oskus jäävad puudulikuks, siis tuleb küll vigu otsida programmide koostajate tegevusest: igaüks tahab oma aine lõikes anda võimalikult palju.
Võimlemises ja eesti rahvale nii omases laulmises on juba algkoolis pearõhk pandud noodiõpetusele ning meetrite-minutite tagaajamisele. Laulma õpivad lapsed koduski, öeldakse.
Võiks küsida sedagi, miks tunnevad õpilased oma emakeelt nii halvasti, nagu näitavad riigieksamitel kirjutatud tööd. Ehk on häda selles, et neilt ei nõuta korralikku väljendusoskust, et me ei pane neid emakeelt õppima, vaid jagame tunnist tundi aina uusi tarkusi, anname neile haridust.
Kui nii edasi läheb, võib juhtuda, et aastate pärast tuleb hakata emakeeleoskust nõudma mitte ainult muulastelt, vaid ka iseendalt.
Nii et pole vist päris kohane tulla avalikkuse ette väitega: meie koolisüsteem soodustab teadmist, et haritud noori ootab ees muretu ja rikas elu, et ta on elus läbilöögivõimeline.
Tegelikult on täisväärtuslikuks eluks vaja ka haritust, mida noor tänasest koolist sageli kaasa ei saa, nagu näitab tegelik elu.
Kui ikka noored ärimehed, pankurid jt, kes oma hariduse saanud meil või välismaal, ning isegi ekspresident kõnelevad seltskondlikel koosviibimistel või pidulikel vastuvõttudel daamidega ühes käes valguses sädelev pokaal, teine käsi sügaval püksitaskus, siis on asi haritusest küll üsna kaugel.
Endel Molotok, rakverlane