Kultuuriga saab tühja kauka põhja kõlisema

Kultuurikoordinaator Ello Odraks ja Kloostri Aida muusikavarahoidja Jaak Johanson teavad, et kultuuritööd ja muusikat saab hästi teha vaid rõõmuga.Põhimõttel, et etem on õng kui kala, sõitsid Lääne-Viru maakultuurijuhid Tallinna pärima soomlastelt, kuidas on nemad leidnud kolkaküladeski kultuuriiva, mille peale lendavad münte pillama nii omad kui ka võõrad.

"Soomlased ei leia teie kultuuri, kui te ise ei paku seda,” ütles otsesõnu Soome suursaatkonna pressi- ja kultuurinõunik Eva Lille, kui said räägitud üldisemad jutud Eesti ja Soome kultuurivahetusest, kus päevakorral soome väärtfilmide toomine Pimedate Ööde filmifestivalile ja kaheksa eesti ajakirjaniku sõidutamine Soome intervjueerima president Tarja Haloneni.

“Soomlased teevad Eestisse kaks miljonit käiku aastas, aga vaid väike osa neist satub väljapoole Tallinna,” arutles Lille ja oli kindel, et peale kaubareisil töötute on küllalt neid, kes huvituksid eestipärasest.

Rukkikakkudega rikkaks

Soomlased on ammu taibanud, et pakkuda tasub eelkõige rahvuslikku. Näiteks tõi Lille 260 elanikuga Kuhmo küla kaugel Vene piiri ääres, kuhu sõidetakse sadade kilomeetrite tagant rönttöseid sööma.

Rönttönen, rukkijahukakk, mille sees pohlamoosiga maitsvamaks värvitud kevadiselt sinistest kartulitest puder, oli omaaegne näljatoit. “Me pole kunagi nii vaesed olnud, et oleksime pidanud rönttöseid sööma,” on olnud uhke mõnegi soomlase esivanem, kelle järglased nüüd pirukatega ilma teevad.

“Kus on teie rönttöset?” päris Lille. “Tuleb avastada need väikesed asjad, mis on eksootilised teistele.” Ja rääkis, kuidas tema koos kaaslastega seisis Käsmus kolm tundi rukkirääku kuulates ja lindistades seda Soome raadio jaoks.

Kohalikud ei osanud soomlaste vaimustust jagada. Nagu soomlast ei üllata sealne kivikülv, sest neil on selline pirupelto iga maja taga.

Kui Savos on kalakukkot ja Hauko uhkustab Wuolijoe nimega, siis eestlastel on kõvad sepad ja Tammsaare, kelle teostest jätkub ainet paljudele turismitaludele, arvas estofiil Eva Lille.

Mõelda võiks sellelegi, et külastaja saaks kaasa osta Mari voki kedrust või Pearu piitsa, lisaks tõhus talusöök.

Ka võiks Virumaa kaunid mõisad täita kõrgetasemeliste kontsertidega, kuhu tuua kultuurihuvilisi turiste.

“Soomeugrilastel on omadus, mis kas aitab ühistegevusele kaasa või halvab selle - kadedus. Oleneb sellest, kas läheb naabri ületrumpamiseks või kaigaste kodaratesse loopimiseks,” on Lille arvates võimalusi nii eduks kui ka läbikukkumiseks.

Soome kogemus on näidanud, et asjast saab asja vaid koostöös, kui ühel meelel töötavad nii kultuuritöötaja kui ka põllumees.

“Kes võtab enda õlule? Otsustame kohe ära,” võttis asjal sarvist tarmukas Eva Lille, kel kogemusi nii Tuglase Seltsi loomise kui ka tulukate mardilaatade käimalükkamisega. “Paistab, et mõttemasinad hakkasid tööle,” jäi ta kuulajaskonnaga rahule.

Instituut vahendab

Eestis Soome riiki ja kultuuri kümne aasta jooksul tutvustanud Soome Instituudi kultuurisekretär Tuija Kokko rääkis klubi- ja seltsielujuhtidele, et instituut on valmis nõu ja jõuga toetama maakonnast tulevaid Soome-alaseid ideid. Kuigi instituut vahendab põhiliselt professionaalset kultuuri, aitab see ka harrastajail suhteid luua ning vastab küsimustele.

“Täna hommikul küsiti, kuidas on WC-pott ja prill-laud soome keeles,” tähendas Kokko.

Lähiajal on Soome Instituudil kavas tutvustada Marju Mela väitekirja Läti eestlaste teemal ning maakondades esitleda raamatut “Soomes on nii”.

Soome Turismi Arenduskeskuse turundusjuht Mall Oja, kes hiljuti rääkis Rakveres Soome “hulludest” festivalidest, kõneles Eestist Soome suunduva turismi pere-, mäesuusatamise, suveharrastuste, jalgratta- ja kultuuriharust, et eestlased teaksid nuputada, kuidas enda elu huvitavaks teha ja turiste ligi tõmmata.

Eestlased Tallinnas

Kuidas eesti mehed hoiavad Tallinna vanalinnas kultuuri, rääkis muusikamees Jaak Johanson. Kloostri Ait, mis hoiab häid sidemeid dominiiklastega, on kujunenud paigaks, kuhu tullakse mängima südamelähedast muusikat dþässist torupilli ja külakapellini.

Heast tahtest ja suhtlemisrõõmust on üles astunud neidki, kellele muidu maksta ei jõuaks. Teave saabunud põnevast muusikust levib välgukiirul, stammkunded haaravad mobiilid ja on poole tunniga kohal.

Kloostri Aita on oodatud kõik head muusikud. “Võtame kõiki hea meelega vastu. Anname süüa-juua ka,” lubas Johanson. Tema sõnul Eestis seni sarnast koosolemise huvitavusel põhinevat musitseerimiskohta pole. Aga võiks tekkida.

“Olid väga sisukad kohtumised,” oli kultuurikuraator Ello Odraks rahul Lääne-Viru ühisomavalitsuse toel teoks saanud õppepäevaga. “Inimesed said oma tavalisest ringist välja, mõtted hakkasid liikuma.”

Kadrina rahvamaja juhataja Ene Kaldamaa arvas, et kultuuritöötajatel pole mitu aastat olnud võimalust nii asjalikuks ja rikastavaks kokkusaamiseks.