Samma hiis: munitsipaliseerin, ei munitsipaliseeri, munitsipaliseerin

Siiani on üldsus arvanud, et munitsipaliseerimine on midagi abstraktset.

Eestimaal oli novembri alguseks moodustatud 3014 munitsipaalmaa katastriüksust. Lääne-Virumaal on katastris 68 munitsipaalmaaüksust, neist Viru-Nigula vallas kaks. Ühel maatükil on biopuhasti, teisel elamu Pada külas. Nüüd siis on otsustatud taotleda kolmandat maaüksust, Samma hiie alust maad sihtotstarbega sotsiaalmaaks.

Munitsipaliseerimise otsustab valitsus

Maa munitsipaalomandisse andmise otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel enamikul juhtudel maavanem. Sotsiaalmaa puhul on aga otsustajaks keskvalitsus. Sellisel puhul jõuab maatoimik läbi maavalitsuse (koos seisukohavõtuga) valitsusse otsustamiseks, kas konkreetse munitsipaalmaa taotlus rahuldada või mitte rahuldada.

Kena, et on lõpetatud rääkimine sakraalasutuse maast, kuigi nagu päris ei ole ka. Nimelt: Viru-Nigula vallavolikogu otsuse nr 126 eelnõus mainitakse munitsipaliseerimisvajaduse ühe põhjusena maausuliste usuliste talituse läbiviimise paika.

Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au on oma kirjas Viru-Nigula vallale väitnud, et hiis on maausuliste usuliste talituste läbiviimiseks samasugune pühamu kui kirikuhoone, sünagoog või moshee. Seega on hiis ning hiiealune maa käsitletav maausuliste puhul sakraalmaana.

Aktsepteerin sellist arusaama, kuid Vabariigi Valitsuse määrus 24. jaanuarist 1995. a nr 36 kinnitab katastriüksuste sihtotstarbed, kus sotsiaalmaa alaliigina on toodud ka sakraalasutuste maa - kirikute ja palvemajade alune ning nende teenindamiseks vajalik maa.

Munitsipaliseerimise võimatus sakraalasutuse maana tuleneb sellest, et Viru-Nigula vallal pole võimalust tõendada sakraalasutuse omamist.

Maausuliste kogudus on tavaline Kirikute ja koguduste seaduse alusel registreeritud kogudus. Seega saame temasse suhtuda kui mittetulundusühingusse.

Nüanss seadusest: vaja oleks hoonet

Kogudused saavad maad ostueesõigusega erastada, kui on nende omanduses hoone või rajatis. Kuna rajatist, hoonet Samma hiie juhtumi puhul sellises tähenduses ei ole, oleks kõne alla tulnud vaid tsiviiltehing. Maa tulnuks kas osta või saada kõnealune maatükk kingitusena selle kinnisasja omanikult.

Ei saa väita, et selline mõtlemine oleks mingi usundi või antud juhul hiie vastu suunatud. Kogudus ju ongi pühakoja õige omanik. Antud juhul aga on Härjapea Koda võrdses olukorras iga teise maad ostva kogudusega.

Järgmiseks argumendiks on olnud, et tegemist on Viru-Nigula kandi ainsa puhkealaga, munitsipaliseerimistaotluses räägitakse ühe põhjendusena ka valla rahva puhkealast ja rahvapeo- ja kokkutulekute maast.

Minu käsutuses oleva Viru-Nigula valla arengukavast aastani 2005 ei leia ma kahjuks ridagi Samma hiiega seonduvast.

Puhkemajandusega seonduvalt räägitakse selles arengukavas lakooniliselt küll Pada linnamäele uue laululava ehitamisest ja Viru-Nigula lähistele puhkeotstarbelise pargi rajamisest, kuid mitte Samma hiiest.

Viru-Nigula vald on üks viiest Lääne-Viru omavalitsusest, kellel kuus aastat pärast planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist puudub valla üldplaneering (seadusega pole omavalitsustele tähtaega küll kehtestatud). Sellise planeeringu olemasolul oleks asi puhkealade koha pealt klaar.

Räägitud on ka turismiobjektist. Lääne-Viru maakonna planeeringu turismi puudutavas osas leiame Samma hiie meie vaatamisväärsuste TOP 20-st, seal nimekirjas on ka Viru-Nigula ise.

Turismitöötaja Oliivia Paas, kes kasutab Samma hiit oma reisipakettide osana, kinnitab, et hiis on oluline selleks, et tutvustada koolilastele ja välismaistele turistidele ühte usundit ja selgitada muinasaegse eestimaalase hingeelu ja uskumusi.

Selline tegevus aga ei pea toimuma tingimata munitsipaal- või riigimaal. Vaja on koostööd ja head tahet.

Kui lähtuda sellest, et üleilma on kirikud ühed tähtsad turismiobjektid ja hiis on koguduse pühakoda, siis sellest tulenevalt võiks hiis, juhul kui kogudus maa ostab, olla koguduse omandis.

Pada jõe orus on rajamisel Padaoru maastikuala. Kaitse-eeskiri on läbinud keskkonnaekspertiisi ja saanud kooskõlastuse Viru-Nigula valla volikogult. Selle kaitse-eeskirja kohaselt jääb hiiealune maa piiranguvööndisse. Piiranguvööndi metsa kaitse-eesmärgiks on bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine.

Arheoloogiline kaitse ei sõltu omandivormist

Piiranguvööndi maa võib olla mis tahes omandis, alates eramaast ja lõpetades riigiomanduses oleva maaga. Seega ei ole looduskaitselisest aspektist mis tahes omandivormil midagi viga. Selleks kaitseala valitsejaks oleks Lääne-Virumaa Keskkonnateenistus.

Arheoloogilisest küljest võetuna ei olene kaitse all olek maaomandivormist. Viru-Nigula vald on üleüldse arheoloogiliste mälestiste rikas, iga põllutükk varjab enda põues mingit muistist. Siin on ka vanima Virumaal säilinud sakraalehitise - Maarja kabeli vare.

Põllud aga on eraomanduses. Selle territooriumil olevate arheoloogiamälestistel pole midagi pistmist vajadusega luua munitsipaalomand.

Igatahes on tegemist huvitava ja komplitseeritud juhtumiga, kui lisada siia, et osa sellest kompleksist, nimelt jõeäär koos ohvriallikaga leiab valla poolt siiani tegelikult käsitlust kui vaba metsamaa ja selles munitsipaliseerimistaotluses, mida vallavolikogu kolmapäeval arutas, veel üldse ei kajastu.

Tegelikult kajastub põhjenduses, kuid allikas ei asu kolmapäevases otsuses taotletaval maatükil.

Nii et volikogu tuleb järgmise hiie osa otsustamiseks veel kord kokku kutsuda. Arvan endiselt, et hiis säiliks vaatamata selle omandivormile, ta on seda väärt. Ja tore oleks, kui kooli- ja rahvamajade alune maa jõukas munitsipaalomandisse. Erinevalt Samma hiiest on seal omavalitsusel hooned kindlalt olemas.

Loodan, et Viru-Nigula valla volikogu suudab edaspidi valla arenguküsimustele terviklikult läheneda ja ei pea oma tegevusele hädapõhjendusi otsima. Ootan huviga munitsipaliseerimistaotlusega maatoimikut selle edastamiseks Eesti Vabariigi valitsusele.

Marko Pomerants, Lääne-Viru maavanem

Tagasi üles