Lääne-Viru maavanem Marko Pomerants on kulutanud Tammealuse hiiega seonduva kommenteerimiseks kiiduväärt palju aega. Siiski tahavad mõned tema esitatud arvamused lähemat valgustamist.
Miks Tammealuse munitsipaliseerida?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puhkama ei minda kändude vahele
Kõigepealt nimest. Pole õige kõnelda Samma hiiest. Kuigi Samma nimi läks laulva revolutsiooni ajal käibele, ei anna see põhjust põlist Tammealuse nime hüljata. Ka vanad kohanimed on kultuuriväärtus, mida maksab säilitada.
Niisiis, Pomerants on algusest peale väitnud, et Härjapea Koda võib pärast osa Tammealuse hiie tagastamist õigusjärgsele omanikule selle ära osta. Hääkene küll, kaalume seda asja.
Kui hiis või osa sellest satub kolmandate isikute kätte, on reaalne oht, et hiis praegusel kujul hävib. Kuigi Tammealuse jääb edaspidi Pada maastikukaitseala piiranguvööndisse, ei taga see hiie puutumatust. Kaitstava loodusobjekti seaduse kohaselt on piiranguvööndis lubatud majandustegevus maakonna keskkonnateenistuse loal.
Metsaraiegi on majandustegevus. Ja kui Tammealusel hakkavad mürisema saed, on hiis kauaks ajaks lõhutud. Kändude vahele ei minda puhkama ega hinge kosutama.
Tammealuse on selgete piiridega ja suhteliselt terviklikult säilinud hiis. Tagastatav maa lõikab hiie kiiluna pooleks. Selleks, et hiis säiliks terviklikuna, tuleb moodustada uus kinnistu, mis hõlmaks nii tukakese riigimetsast, osakese tagastatavast maast ning vabade põllu- ja metsamaade nimekirjas oleva allikatega jõeoru.
Ilma hiie munitsipaliseerimiseta pole tervikliku hiiekinnistu loomine reaalne. Seega on munitsipaliseerimine vajalik selleks, et päästa hiis kui tervik.
Osta ei saa, kui müüa ei taheta
Hiie munitsipaliseerimine ongi Viru-Nigula valla jaoks hädasamm. Juhul, kui õigusjärgne pärija poleks läinud aastal asunud oma vanaema õemehe maad, millest osake asub juhuslikult põlises hiies, tagasi taotlema, poleks hiie päästmine munitsipaliseerimise läbi sedavõrd aktuaalseks osutunud.
Mis saab ikkagi siis, kui selgub, et riik ei luba vallal hiiekohta ning sellega seotud traditsioone päästa?
Koda on huvitatud põliste paikkondlike traditsioonide säilimisest ja seega ka Tammealuse hiiest. Eks me peame siis esivanemate, kohalike elanike ja maausuliste ühise ja põlise pühapaiga ära ostma.
Aga me saame hiie ära osta vaid siis, kui omanik tahab müüa ja sellise hinnaga, millega omanik lepib. Kui ei taha, siis ei müü, ja kui tahab, küsib sellist hinda, mida jaksaks maksta vaid ehk mõni välismaalt rahastatav usuühing.
Niisiis, Pomerantsi jutt hiie ostmisest ja müümisest tundub kõrge riigiametniku jaoks kohatult naiivne.
Meie ei tea ühtegi viisi, kuidas kohustada tulevast omanikku edaspidi oma omandit müüma, ja müüma konkreetsele ostjale fikseeritud hinna eest. Võib-olla maavanem Pomerants teab. Olgu siis hea mees ja öelgu meilegi.
Ja veel, kusagil mujal ei jäta riik usuühendust oma pühakoja säilitamisel saatuse hoolde. Vastupidi, seaduste piires tehakse kõik, et oma kodanikke usukommete täitmisel aidata.
Maausk on vaid meie rahva usk ja seega ei saa me kiidelda suure arvukuse ega jõukusega. Maausulised järgivad vaid oma rahva põliseid tavasid ja väärtuseid, mis on kätketud meie põliskultuuri.
Seetõttu ei rahasta meid ka välismaal asuvad kogudused või valitsused, vaid ikka ainult meie oma inimesed.
Siinkohal tahakski näha Pomerantsi juhitava maavalitsuse suuremat aktiivsust ja vastutulelikkust maausulise pühakoha päästmisel.
Ahto Kaasik, Härjapea Koja Vanem