Laupäev: Satiirik, kes üllitas esimesed pornolehed

Praegu Tamsalus päästeametniku leiba sööv epigrammimeister Raivo Raigna (46) on mees, kes andis juba nõukogude ajal välja Eesti esimesed värvilised erootikaajalehed.

Raigna lappab oma Tamsalu korteris vanu luitunud ajalehti, mille külgedelt vaatavad vastu paljad naised, hilisematel ka seksistseenid. Lisaks sisaldavad lehed ristsõnu. Mõlemad teemad müüsid kõvasti.

Porno nagu Vanemuine

Esimene Raigna toimetatud erootikaleht ilmus 1989. aasta suvel, see kandis pealkirja Huvileht ning tiraaþiks oli 25 000. “Sellega oli veel selline huvitav asi, et ajakirjanduslevi ei võtnud seda müüki, siiski leidus üks julge Tallinna kioskinaine, kes müüs kogu tiraaþi.”

Ajalehtede väljaandja sõnul tekkis poleemika selle ümber, kus lõpeb erootika ja algab porno. Kus siis? Raigna: “Erootika on selline arglik ja lõbus nagu vasikas, aga pornograafia on sügav ja tõsine nagu Vanemuine.”

Juba aasta enne seda ilmus erootikasugemetega leheke Hermes, ent seal pidi igale materjalile glavlitist templi peale saama tõestuseks, et tohib ikka avaldada.

Eesti iseseisvuse saabudes ilmus juba tõeline pornograafia. Ajaleht kandis pealkirja Seksi ja Nalja ning värvikad pildid on juba tänase Maaja klassist. Seda ajalehte ilmus siiski vaid viis-kuus numbrit, sest asjasse sekkus pornokomisjon.

Edaspidi andis Raigna kooperatiiv Huvi välja erinevaid ajalehti, 1996. aastani ilmus neid 13. Kuigi äri edenes jõudsalt, rahvas rabas lettidelt erootikat ja ristsõnu, jäi asi lõpuks toppama kvaliteetse paberi taha, nõnda, et mõni leht tuli trükkida üldse pakkepaberile. “Liha niikuinii müüa ei olnud, siis sain ühelt turukaupmehelt seda paberit,” muigab Raigna.

Kuigi tema kooperatiiv tegutses õigel, nagu ta ise ütleb - marjakorjamise ajal, otsis Raigna edaspidi uusi ärisid, millest praegu veel vara rääkida. Ehk viie aasta pärast, arvab ta ise.

Kooperatiivis lasus ajakirjade ja ajalehtede väljaandmine nelja inimese õlul. Lisaks Raignale vedasid firmat Ain Alre, Tarmo Pikk ja kunstnikuna Indrek Tegelmann.

Tol ajal hoidis väljaandja ise väga varju ning praegugi ei tüki ta esile.

Ei oska alati vahet teha sital ja sõnnikul

Pärast lehetegemist läks Raigna teenitud raha reisidele kulutama, ajaloohuvilisena on ta rännanud eeskätt ajaloolistes paikades, kokku käis ta läbi 21 riiki, põhiliselt Aasias.

Ta ehitas Tamsalusse ka 14 toaga maja, ent ei jõudnud seda lõpuni ehitada, sest hävis mingil perioodil Venemaa börsil. “Ma ei kaotanud seal oma raha, vaid osa oma võite,” ütleb ta ise. Üks maja on ka Palamusel.

Raigna: “No ma mõtlesin, et libistan selle kapitaliga lõpuni, aga ei libista.”

Raivo Raigna on Tamsalus sündinud ja õppinud ja sinna ikka tagasi elama tulnud. Ta on töötanud õpetajana ja kultuurimaja kunstilise juhina. Miks nüüd siis päästeamet: “See on väga lihtne - kultuurikoolis oli mul kaks ainet neljad-viied, need olid ohutustehnika ja töökaitse.” Tegelikult oli see ju hea koht ühele vabakutselisele kirjamehele.

Praegu suhtleb ta üsnagi kitsa ringiga ja kaldub üksindusele. Töö, kodu ja lugemine... Või hoiab meelega eemale? “Võib ka nii öelda. See on omamoodi natuke nukker.” Raigna nõustub sellega, et eks elu ole saanud juba küllalt põletada. Salamisi ootab ta siiski uut impulssi, mis ta jälle käima veab, sest paadunud satiirikuna nimetab ta Tamsalut getoks. “Ma jäin siia getosse liiga kauaks kinni,” tunnistab ta tagantjärele.

Raigna: “See jutt getost pole absoluutne tõde. Paneelelamud on sadadele tuhandetele eestimaalastele ainsaks koduks. Kodu aga on püha paik ja kui mõne inimese jaoks on paneelmaja sama tähtis ja ilus, kui Versaille’ loss, siis olen temaga absoluutselt nõus. Olen näinud seda lossi nii seest kui ka väljast ning võin kinnitada, et maitse üle ei vaielda ja kõik siin ilmas on suhteline.”

Raigna peab alati meeles oma vanavanaisa ütlust: “Elus tuleb teha vahet kahe asja vahel - sita ja sõnniku vahel. Sitt määrib, aga sõnnik väetab. Mina võib-olla pole alati osanud seda vahet teha, kuigi hindan olukordi kainelt nagu päästeametnik.”

Ühte ütleb ta veel: “Kui esimese Eesti Vabariigi ajal olid kangelased need inimesed, kes seda vabariiki relvaga kaitsesid, siis praegu on kangelased need, kes on jäänud maale ja suutnud kümme aastat oma talu ülal hoida.”

Samas pole ta mingil moel tänases Eesti Vabariigis pettunud: “Mul on vabadusest ja demokraatiast oma ettekujutus ja tõeliselt demokraatlikus riigis saavad võimu- ja ärimehed teha kõikvõimalikke ja -võimatuid sigadusi: vargad varastavad, joodikud joovad ja litsid löövad litsi. Ja nende näitajatega oleme kogu maailmas üks eesrindlikumaid.”

Raivo Raigna enda järgmine selgem eesmärk on aforismide kogu avaldamine.

Parim huumorileht on Kesknädal

Luuletama hakkas Raivo Raigna 1969. aastal ning põhiperiood langes kaheksakümnendatesse. Ka praegune aeg andvat piisavalt ainest.

On isegi imekspandav, et alles äsja ilmutas ta oma esimese epigrammide kogu “Võib elu palju pakkuda”. Enne seda on ta saatnud neid ajakirjadesse, Pikrisse näiteks.

Nüüd aga huumorilehte polegi. Raigna vaidleb siinkohal vastu: “Kõige parem huumoriajaleht Eestis on ju praegu Kesknädal. Igaüks võib selles ajalehes oma südant kergendada ja visata nalja meie riigis tehtavate totruste üle. Tavaelus teeb riik satiiri rahva arvel.”

Satiirikul endal on praegu olemas umbes 500 avaldamata aforismi ja 200 epigrammi. Ja neid tuleb aina juurde: “Nii kui hommikul ärkan, panen ühe epigrammi kirja.” Tänaseks on neid avaldatud üle 800.

Üldiselt varju hoidev Raivo Raigna tunnistab, et ta elus on olnud küllalt ka kibestumise perioode. Ja eks peegelda tema looming ka hingeseisundit.

Kui Raigna oli veel noor luuletaja, kuulus ta loomulikult ka hipide seltskonda, eriti aktiivselt just seitsmekümnendate alguses Viljandi kultuurikoolis õppides.

“Olid budistid, oli hipiliikumine ja olid lesbid,” meenutab Raigna, kes käis toona ringi pikkade juuste ja kaltsudega. “Tõeliselt vaba vaim.”

Hipiliikumisele toobki Raigna põhjenduseks noore inimese püüde vaba olla, sellega sai avaldada ka protesti valitseva korra vastu.

Loomulikult päästis ta end näitejuhtimist õppinuna ka vene kroonust ära.

Raigna tunnistab, et olid ilusad ajad, mille järele tunneb veel praegugi nostalgiat, kuigi inimene kasvab kõigest välja.

Nooruses armastas Raigna kirglikult kahte asja: tõde ja alkoholi. Aastatega sai aga selgeks, et nii viina kui ka tõde ei kannata tema ega kaaskodanikud või kui, siis minimaalsetes kogustes. “Seepärast on jäänud väiksemaks minu suhtlusringkond ja joomakaaslased puuduvad üldse.” Juukseid pole ta tänaseni maha ajanud.

RAIGNA JA NUMBRID: Teravmeelne Raivo Raigna on sündinud 3. oktoobril 1955. aastal. Ta on andnud välja 13 ajakirja, sõitnud läbi 21 riiki, ehitas 14 toaga eramu ning avaldanud 800 epigrammi, 300 aforismi, 100 humoreski ja 50 luuletust. Järge ootavad veel 200 epigrammi ning lisaks 500 aforismi.