Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106099t1h3503.png)
Mart Laar soovitab poliitikute ja ametnikega rohkem suhelda, siis saab ruttu selgeks, et tegemist on täiesti tavaliste ja normaalsete inimestega.Peaministri amet on selline, et oled alati liistule tõmmatud. Pead olema nii viks ja viisakas ning lihvitud, et hoia ja keela. Eks minusugusele inimesele käi see aeg-ajalt ilmselt alateadvuslikult närvidele ning siis need lollused tulevad, räägib ekspeaminister Mart Laar.
Teie valitsemisaja lõpp oli üsna närvesööv. Kuidas te seda tagantjärele meenutate?
Ma ei ütleks, et ta väga närvesööv oleks olnud. Võrreldes esimese valitsemisajaga oli see ikkagi suhteliselt rahulik kuni lõpuni välja. Iga mees või naine, kes asub peaministri toolile, peab teadma aga ühte - selles ametis on ainult üks kindel asi - see amet lõpeb ükskord otsa.
Lõpupoole oli avalik ja vist ka erakonnasisene surve ameti mahapanekuks päris suur. Mis teid ikkagi sundis jätkama?
Pigem käis see surve kord niimoodi, kord naamoodi. Erakonna seest survet ameti mahapanekuks ei avaldatud. Kui ma olin otsuse juba langetanud, tuli erakonnast hoopis surve, et ma ikkagi jätkaksin. Ja sellist survet tuli mujaltki.
Lahkusin õnneliku peaministrina, kellelt nõuti nii vasakult kui paremalt, et ma jätkaksin peaministrina.
Arvan, et Eesti on arenenud niikaugele, et peaministril on võimalik teha eetilisi ja põhimõttelisi otsuseid, teha täpselt seda, mida ta õigeks peab. Seda ma tegingi.
Mitu korda olete oma ametisoleku aja jooksul kaalunud tõsiselt poliitikast ja ka peaministri kohast loobumist?
Viimase ametiaja jooksul ühe korra. See oli eelmisel suvel, kui Reformierakond otsustas haldusterritoriaalse reformi põhja lasta. Siis oli mul tõsine arutelu iseenda ja mõne lähema kaasvõitlejaga teemal, kas mitte ametist lahkuda.
Poliitikast loobumine on aga illusioon. Eestis on väga palju olnud poliitikuid, kes on ühel hetkel andnud kõlavaid lubadusi igaveseks poliitikast lahkuda. Möödub natuke aega ja kõik nad on poliitikas tagasi.
Ma ei tahaks seda illusoorsete lubaduste andjate rida täiendada. Arvan, et olen olnud selles asjas nii palju, et sellest päris lahti saada on väga keeruline.
Kuidas te pildiskandaali üle elasite?
Seni, kuni mu pere kallale mindi, üsna hästi. Siis läksin vahepeal tigedaks. Aga eks iga inimene tee oma elus lollusi, mina nende hulgas.
Peaministri amet on selline, et sa oled alati liistule tõmmatud. Sa pead olema nii viks ja viisakas ning lihvitud, et hoia ja keela. Eks minusugusele inimesele käi see aeg-ajalt ilmselt alateadvuslikult närvidele ning siis need lollused tulevad.
Eks igaühes meist ole poisike, aga alati ei saa kõike endale lubada.
Olen sellega täiesti nõus. Tihti on aga nii, et mida enam sult nõutakse seda, mida sa ei ole, siis need vimpkad sisse tulevadki. Üldist stabiilsust tuleb endas hoida. Teisalt, ma arvan, et see lollus ei teinud minust ei halvemat ega paremat peaministrit.
Kas selline töö tervise peale ka hakkab?
Ma ei ütleks, et ta mulle oleks hakanud. Seejuures oli esimene küsimus, mida kõik mu tuttavad arstid minu käest alati küsisid, kas ma magan korralikult. Alati sain vastata, et jah, magan küll. See on üks esimene tunnusmärk, et midagi hullu lahti ei ole. Kui on hea isu ja puhas südametunnistus, siis on uni rahulik.
Esimesel ametiajal õppisin ära ühe asja, et tuleb ennast piisavalt liigutada. Kui ikka peamine tegevus on autost autosse istumine, siis võib see kiirelt tervisele käima hakata. Nüüd olin ettenägelikum ning jätkasin regulaarset sporditegemist juba ametiaja alguses.
Kas Eesti pakub täielikuks lõõgastumiseks võimalusi?
Peaministril pole neid võimalusi eriti palju. Ükspuha, kuhu ma ilmun, olen ma 24 tundi avalikkuse tähelepanu all. Eestis on Eesti Vabariigi peaministril puhata või lõõgastuda praktiliselt võimatu.
Kas talve nautimiseks jääb praegu aega?
Suuskadele pole saanud, aga minu sporditegemine koosnebki peamiselt sellistest mängudest nagu squash ja tennis. Tennises õnnestus mul peaministri ametist lahtisaamise järel saavutada esimest silmapaistvat edu. Võitsin nn Sõõrumaa Hallide ehk US Openi turniiri paarismängus.
Kas Tammiste lumelabidas on endiselt teie jaoks liiga osav?
Viimane kord, kui ma proovisin, oli liiga osav jah. Paarismängus olen Aleksei Tammistet võitnud ka siis, kui ta mängis tavalise reketiga. Ise olen küll vilets mängija, kui aga on head partnerid ja hea päev, siis ei õnnestu neil mind ära võita.
Peale selle annab squash võrgumänguks kiire reageeringu. Eriti vaadates minu kogu, mis meenutab lendavat tündrit, paneb see vastased esialgu muigama. Kui aga selgub, et see lendav tünder palle kuidagi liiga järjekindlalt tagasi taob, siis lähevad inimesed närvi ja löövad varsti mööda. Tänu sellele olen ka mõne truniiri võitnud.
See tünder on viimasel ajal pisut õhemaks jäänud.
Seda küll, aga ta on ikkagi tündri moodi. See väike õhenemine ei mõju suurt mängule, pigem on rohkem kasu tervisele.
Kuidas praegu te tavaline tööpäev välja näeb?
Natuke teise rütmiga, kui peaministrina. Riigikogu liikme amet ei kesta 24 tundi, vastupidiselt peaministri omale. Nüüd jääb rohkem aega perele. Jääb aega ka ajaloole ja ajalooraamatute kirjutamisele, teadusele. Samal ajal on Ismaaliidu esimehena minu ülesanne viia erakond järgmistele valimistele.
Paljud inimesed on pettunud Eesti riigis, poliitikutes ja ametnikes. Mida on teil neile inimestele öelda?
Suhelge poliitikute ja ametnikega rohkem. Kui nendega suhelda, siis saab kiiresti selgeks, et tegemist on täiesti tavaliste ja normaalsete inimestega. Nad on samamoodi heade ja halbade külgedega, nagu iga teine eesti inimene.
Kindlasti ei ole nad mingid inglid ja on sama ekslikud nagu iga teinegi.
Ehk annab eestimaalastele kindlust see, et tegelikult on Eesti riik kõigist meist koosnev. Sellest, kui head või kui halvad, kui rõõmsad või kui mitterõõmsad me kõik oleme, sõltub ka see, kui rõõmus on meie riik.