Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli esimeses aastapäevakõnes oli traditsiooniliselt juttu ka riigi ajaloost. Ometi hoopis erinevas võtmes, kui seni oleme harjunud.

Kohe kõne algul kuuldud tsitaat Jakob Hurdalt (saada suureks vaimult, kui meile pole antud saada suureks jõult ega arvult-toim.) oli küll sama, mida Mart Laar varem korduvalt kasutanud, ent mõjus just seetõttu kummaliselt. Kuigi mõte on ju õige.

Edasi riigi taasiseseisvumiseni jõudes, mis Rüütli sõnul tundus uskumatuna, selgub aga, kes tema arvates selle põhiline sepitseja oli. Nimelt tollane Ülemnõukogu, mis kõigepealt tegi ülemuslikuks oma seadused ning siis andis õigusliku hinnangu okupatsioonile. “1991 taastasime veretult Eesti riikliku iseseisvuse,” tõdeb president.

Selline sõnapaar nagu “õiguslik järjepidevus”, tuleb Rüütli kõnes hiljem korra küll ette, ent mõjule ei pääse. Eesti Kongressi ega Eesti Komiteed ei mainita.

Taas kord oli au sees ülemnõukogu

Kuigi seekord peeti ordenite vääriliseks just tollase ülemnõukogu liikmeid ning ka pidukõnes nende rolli tõstmine on teadlikuks tänuks, ei anna see siiski põhjust kõike muud kõrvale heita või unustada.

Nii võib ju inimesel, kes riigi taasiseseisvumisest tuhkagi ei tea, jääda sündmustest vildak mulje. Kui ta siis kusagilt ajalooraamatust või isegi mõnest Eestit tutvustavast bukletist midagi muud loeb, on presidendist kohati raske aru saada.

Isikud ja organisatsioonid ning nende roll on iseasi. Üks peab üht suuremaks tegijaks, teine teist. Õiguslikust järjepidevusest Eesti riigi taastamisel ei saa aga mitte kuidagi üle libiseda.

Mida see tegelikult on tähendanud, võivad kõige veenvamalt selgitada diplomaadid. Teisisõnu - mida see Jaakson siis seal New Yorgis tegi, miks USA ei tunnustanud Nõukogude okupatsiooni Eestis?

Rüütel eelistab rääkida põlvkondade järjepidevusest, mis on loomulikult samuti tähtis. Eesti kui riigi taastamise puhul on õiguslik järjepidevus aga lausa esmatähtis, kuna muidu oleks tegu impeeriumi rüpest välja kasvanud uue riigiga. Mida üks seltskond tollal tõepoolest ka teha tahtis.

Kas tegemist on järjekordse ärategemisega

Samas võib president rääkida just seda, mida tema oluliseks peab. Ent ei jää märkamata, et kummardus on tehtud nendele poliitilistele jõududele, kes varem kõrvale jäeti. Ning kohati oleks nagu vana vastasseis uuesti üles puhutud. Põhimõttel - varem tegite teie meile ära, nüüd teeme tagasi.

Mart Laar jättis ju Savisaare ajalooraamatust välja. Ometi tasuks praegugi meenutada eelkõige seda, kuidas tollal siiski õnneliku kokkuleppeni jõuti ning mitte püüda üksteist üle trumbata.

Võib küsida, kas tähendab presidendi sõnavõtt siis uut tõlgendust meie lähiajaloole. Veel vast mitte, ent teatud oht on olemas. Muidugi ei tähenda see, et seni lähiajaloost kirjutatu on püha ja puutumatu.

Vaevalt keegi igatseb olukorda, kus igal ühendusel, erakonnal või seltskonnal on oma ajalugu ning see muutub vastavalt sellele, kes parajasti võimu teostab. Näited sellistest asjadest ulatuvad paraku juba sõjaeelsesse Eestisse.

Aga õnneks saab kõikvõimalike tõlgenduste kõrval kunagi valmis ka akadeemiline ajalugu, mis ei põhine enam mitte mälul ja eelistustel, vaid faktidel.

Jüri Leesment, raadio Vaba Euroopa

    Tagasi üles