Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajal, mil kogu maailm üksmeelselt hädakisa tõstab Iisraeli sõjaretke pärast palestiinlaste vastu, näib nii konflikti lähem kui ka pisut kaugem ajalugu kummalisel kombel omandavat marginaalse tähenduse. Ometi tuleks sündmustele objektiivse hinnangu andmiseks lähtuda just sellest.
Ajaloolisest perspektiivist vaadatuna saab paraku kõigepealt selgeks Iisraeli peaaegu et kõige valjemalt hukka mõistva Euroopa Liidu kahepalgelisus. Eelkõige seisneb see araablaste Iisraeli-vastase propaganda sihikindlas ja pikaajalises võimendamises. Samal ajal üritab EL esineda järjekindlalt rahuvahendaja rollis. Diplomaatiat tundev inimene võib seesugust käitumist nimetada lipniku tasemel teostatud manöövriks.
Iisrael EL-i ohvritall
Nimelt üritab EL, mis üha suuremas ulatuses sõltub kolmanda maailma (geograafilist lähedust ja sageli ühist ajaloolist tausta silmas pidades eelkõige aga just islamimaailma) noortest töökätest, mängida sel moel Iisraeli nurka, et siis just juudiriigi jätkuvate järeleandmiste hinnaga hoida Lähis-Idas ära mastaapne sõda ning teostada seal oma poliitilisi ning majanduslikke eesmärke.
Muide, selle filosoofia musternäidiseks oli ka Saudi Araabia poolt välja pakutud rahuplaan. Rahuplaani nurgakiviks oli mäletatavasti tehing maa diplomaatilise tunnustamise vastu ehk siis juutide lahkumine okupeeritud aladelt ja vastutasuks Iisraeli riigi olemasolu diplomaatiline tunnustamine araabia riikide poolt.
Paraku pole siinkohal tarvis isegi elementaarseid diplomaatiaalaseid teadmisi mõistmaks, et diplomaatilised suhted võib juba järgmisel päeval pärast juutide lahkumist taas katkestada, maad ilma sõjata aga tagasi enam ei saa. Ometi andis EL sellele vaid näiliselt erapooletule rahuplaanile oma täieliku toetuse.
Ent toimuvale objektiivse hinnangu andmise seisukohast on oluline markeerida ka palestiinlaste tegevust viimase poole sajandi jooksul.
Palestiinlased eelistasid sõda
Jah, palestiinlased on tõepoolest Lähis-Ida samavõrd ajaloolised asukad kui juudidki. Ent erinevalt juutidest on palestiinlased algusest peale osanud langetada totaalselt valesid otsuseid.
Selle asemel, et Teise maailmasõja järel aktsepteerida Iisraeli kui rahvusvahelise konsensuse alusel sündinud paratamatust ja asuda samade otsuste põhjal ka omaenda riigi loomisele, alustasid palestiinlased sõda, mille nad kogu araabiamaailma toetusest hoolimata häbiväärselt kaotasid.
Vähe sellest. Naabrite (Egiptus, Süüria, Jordaania) toetusel viisid nad asja sõjani ka 1967. ja 1972. aastal - ja kaotasid taas. Fakt, et miljonid palestiinlased peavad praegu elama teiste riikide territooriumidel ja põgenikelaagrites, on just nimetatud luuserlike sõdade, mitte Iisraeli riigi olemasolu tulemus.
Kahjuks on palestiinlased totaalset luuserlust demonstreerinud ka neile Oslo rahuprotsessi tulemusena kingitud autonoomia mahamängimisel. Süü selle eest lasub suuresti muide taas eurooplastel, kes just elukutselisel terroristil Yasser Arafatil võimaldasid tõusta Nobeli rahupreemia laureaadiks ning seejärel ka Palestiina omavalitsuse juhiks.
Ainus, mida Arafat sellel positsioonil saavutas, oli terroritegude kaudu antud kinnitus, et ei tema ise ega palestiinlased ole oma riigi rahumeelseks ülesehitamiseks valmis.
Juutidel mõõt on täis saanud
Terroriaktidest tüdinud Iisrael on alustanud peaaegu et täiemahulist sõjategevust ja sõda on alati inetu. Need, kes räägivad aga kaitsetute palestiinlaste massilisest tapmisest juudi sõdurite poolt, peaksid siiski mõtlema ka selle peale, kuidas kaitsetud araabia fellahid on paljakäsi suutnud õhku lasta mitu Iisraeli tanki ja teise ilma saata enam kui tosina hea ettevalmistusega ning koordineeritult tegutsevat juudi sõdurit.
Mida varsti peaaegu et kõike vaid teleshõuks pidavatel lääne inimestel on ilmselt aga üldse võimatu mõista, on see raev ja otsusekindlus, millega juudid pärast aastaid kestnud rahulootuste nurjumist on otsustanud oma riiki kaitsta.
Juutidele pole praegu põhiküsimuseks mitte see, kas lahkuda juba sissevõetud positsioonidelt, vaid see, et tõestada kõigile Romano Prodidele ning Javier Solanadele, et Iisrael ei lase endale dikteerida ainsatki otsust, mis ohustaks lähemas või pikemas perspektiivis Iisraeli riigi püsimist.
Rahuprotsess á la EL teeks seda aga kindlasti, sest jätaks Iisraeli kõigepealt ilma talle eluliselt vajalikest strateegiliselt kaitstavatest positsioonidest, seejärel laseks juutidega asustatatud alad üle ujutada aga miljonitel juudi asukaid vihkavatel palestiinlastel. Nii polegi Ariel Sharonil õigupoolest muud valikut kui sõdida. Ja sama arvab enam kui kaks kolmandikku Iisraelis elavatest juutidest.
Mart Helme, poliitikavaatleja