Juhtkiri: Aeg seista langetatud päi

"Okaskroon" Rakvere tammikus. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Täna on 25. märts, õpilastel on kevadvaheaeg. Kevadine koolivaheaeg oli ka 61 aastat tagasi.

Mööda külasid ja talusid liikusid ringi autod relvastatud meestega ning rauteejaamade kõrvalteedel ootasid loomavagunid.

Nii algas rohkem kui kahekümne tuhande eestlase, peamiselt naiste, laste ja vanurite teekond külmale maale. Küllap oli küüditamise aeg teadlikult valitud, et kogu pere korraga kätte saada. Tol päeval oli Eestimaa šokis.

Täna kogunevad Rakvere "Okaskrooni" ja paljude teiste mälestuskivide juures vanad ja noored.

Tulevad kokku need, kelle elukogemuste hulgas on vägivaldne sõit Siberisse ja omal soovil sealt tagasi, need, kelle passis on märge kaugest sünnikohast, need, kes on elu parimad aastad veetnud "ääretu kodumaa" vangilaagrites, need, kes on Sinimägedes pannud vastu ülekaalukatele jõududele.

Peetakse kõnesid, mälestatakse ja vaadatakse hõrenenud ridu. Alles mõni päev tagasi läks manala teele Artur-August Praks, kellel homme oleks täitunud 98 eluaastat. Mees, kes sõdis Sinimägedes ning pärast seda läbis Venemaal üheksa-aastase "paranduskuuri".

Selleks et tehtud ülekohus ei ununeks, on vaja eestvedajaid, on vaja selliseid entusiaste, nagu on Memento Rakvere ühingu juht Aino Kiiver.

On vaja, et tänapäeva koolilastel oleksid teadmised ajaloo õppetundidest, et ka siis, kui viimne küüditatu või Nõukogude Liidu vangilaagrites vaevelnu on lahkunud, kogunetakse ikka "Okaskrooni" juurde ning peetakse kõnesid ja mälestatakse.

Ei tohi vaiki olla. Vaadake või armeenlasi, kes ei taha ega saa unustada genotsiidi, mis türklased nende rahva vastu toime panid.

Ka eestlaste küüditamine 1941. ja 1949. aastal oli genotsiid. Selle kahe lainega rünnati meie rahva ärksamat ja ettevõtlikumat osa, üritati hävitada eestlaste paremik.