Päevaintervjuu: Pianistid elavad põnevat elu

Eesti Muusikaakadeemias õppiv Diana Moik hindab väga kirglikult mängitud palasid. Eesti Muusikaakadeemias klaverimängu õppiv Diana Moik räägib oma huvitavast pianistielust, mis pakub talle reisimist teistes riikides ja suhtlemist huvitavate isikutega.

Kas teie hinnangul on pianisti elu huvitav?

Muusiku elu pakub tõesti palju põnevat: puutun kokku huvitavate inimestega ja reisida saab väga palju. Igasugused kursused, esinemised ja konkursid toimuvad ju kõik igal pool mujal maailmas.

Ma olen viibinud kursustel Iisraelis ja paljudes teistes eksootilistes maades.

Kaks viimast aastat olen ennast harinud Leedus XX sajandi kõige kuulsama Liszti-mängija Lazar Bermani käe all. Kaks aastat elasin Ameerika Ühendriikides, kus töötasin ja õppisin klaverimängu.

Kelle mõjutusel te üldse hakkasite klaverimängu õppima?

Minu ema Maia Moik on klaverimängija, ta töötab Eesti Muusikaakadeemias klaverisaatja ehk kontsertmeistrina.

Ema andis mulle pianistipisiku, seetõttu läksin õppima muusikakeskkooli ja sellest ajast saati olen muusikaga tihedalt seotud. Pärast muusikakeskkooli lõpetamist asusin õppima Eesti Muusikaakadeemiasse, kus õpin praegu neljandal kursusel akadeemia rektori Peep Lassmanni käe all, kes on väga hea muusik.

Kas algul sundis teid klaverit mängima ema?

Jah, sundis küll. Kuid väikseid lapsi peabki natukene sundima, aga hiljem juba läheb ta ise klaveri juurde ja mängib, kui tekib tuju.

Mäletan, kuidas väiksena ema hoidis minu kätest kinni ja me vajutasime igat klahvi koos, siis polnud suurt muret. Kõige raskem aeg tuli umbes puberteedieas, kui ma pidin ennast lahti murdma ja iseseisvalt klaverit mängima. Tolle aja muutis raskemaks seegi, et mul vahetus õpetaja.

Kuidas te sattusite Lääne-Virumaale kontserte andma?

Ma käin kogu aeg üle Eesti kontserte andmas: see on minu töö ja elatis. Eelmisel nädalal andsin ma Lääne-Virumaal kokku seitse kontserti: esmaspäeval esinesin Sõmeru lasteaias, Salla ja Muuga põhikoolis, teisipäeval Uhtna lasteaias Pääsusilm ja Tudu Põhikoolis, kolmapäeval Põdruse Lasteaed-algkoolis ja reedel Aluvere Põhikoolis.

Ja mida need kontserdid endast kujutavad?

Peamiseks eesmärgiks olen endale seadnud tutvustada klassikalist muusikat koolides õpilastele ja nooremale astmelegi. Ma üritan neile klaverimuusikat natukene lihtsamalt lähedaseks ja meeldivaks teha.

Lastele näiteks loen veel klaverimängu ajal muinasjutte. Veidi vanematele räägin sellest, miks heliloojad, kelle muusikat ma neile mängin, üldse hakkasid muusikat looma, ja heliloojate paljudest muudest huvitavatest eluaspektidest. Mind üllatab see, et minu esinemised meeldivad kõigile igas vanuseastmes õppivatele noortele.

Kas te olete suutnud paljusid oma kontsertidel muusikapisikuga nakatada?

Ma arvan, et see on kindlasti nii, sest ma olen mänginud sadadele noortele oma klaveripalasid. Ja nii mõnigi on ehk alustanud pärast seda muusikaõpinguid.

Kas te esinete missioonitundest või raha pärast?

See on tõesti hea sissetulek üliõpilase jaoks, sest õpetajaameti eest ei saaks ma nii palju raha - praegu antakse mulle kontserdi eest minimaalselt 800 krooni. Mulle aga meeldib esinemine kui selline, ma õppisingi tegelikult sellepärast muusikuks, et võimalikult palju esineda, mitte hakata noori õpetama.

Kas te olete konkurssidel osalenud?

Ei, ma pole eriti palju konkurssidel esinenud. Tean, et on palju selliseid muusikuid, kes tegelikult ainult elavadki selle nimel.

Konkursid annavad esinejale ette väga ranged kavatingimused ja konkursside käigus ei suuda pianist oma repertuaari laiendada, kuid minul ongi peamine eesmärk võimalikult palju lugusid mängima õppida.

Kontserti ja konkurssi eristab seegi, et esinemisel ei rõhutata enda isikut, vaid muusikat, konkursil aga tõstetakse esile oma isiksust.