Uuest hooajast hakkab Nukuteatris väikesi ja suuri teatripisikuga nakatama suvel EMA Kõrgema Lavakunstikooli lõpetanud Haljala tüdruk Laura Nõlvak (22, pildil), Kundast pärit kursusevend Argo Aadli (22) astub Linnateatri rambivalgusesse.
Mulle on lapsest saati esineda meeldinud. Ju ma olen selle ala valinud, et edevust rahuldada, konstanteerib Argo Aadli tasakaalukal häälel põhjust, miks vahepeal meremehe ja kriminaaluurija ametist unistanud poiss lõpuks püünele pürgida otsustas.
Keskkooli paaril viimasel aastal paisus mõte näitleja elukutsest kinnisideeks ning Argo alustas tasapisi ent sihikindlalt eeltööd. Viis end kurssi kõrgema lavakunstikooli ajalooga ja uuris lavaka lendude koosseise - äkki eksamil küsitakse.
Argo usub, et küllap see oli talle saatuse poolt määratud ihaldatud teatrikooli sisse saada. Sisseastumisest mäletab noormees selgelt nüüd või mitte kunagi tundega trepist alla vastuvõetute nimekirja uurima suundumist. Heitnud pilgu väljavalitute tulbale hüppas Argo hopsti õhulisele pilvelaevale ning veetis paar päeva nagu vati sees - ta oli sisse saanud.
Paarkümmend kilomeetrit Kundast Tallinna pool plaanis Haljala tüdruk Laura Nõlvak samuti lavakasse proovida. Niikuinii sisse ei saa, aga siis on vähemalt hing rahul, arvas tüdruk pealinna katsetele sõites.
Suur rõõm
Juba väikese plikana istus Laura nagu kummalise magneti mõjul loendamatuid telelavastusi jälgides pildikasti ees. Ka terve igaviku kestvad arusaamatu sisuga monotükid naelutasid tirtsu tundideks paigale.
Gümnaasiumiealist Laurat võis päris tihti kohata Linnateatri hämaras saalis - tüdruk vaatas, imetles ja mõtles: Ma tahan nende inimestega kunagi koos laval olla. Teater oli Laura lõplikult ära võlunud.
Enne maakondlikku Juhan Liivi luulekonkurssi mõtles neiu asjad enda jaoks paika - kui ta konkursil midagi saavutab, tasub kevadel ka lavakasse proovida. Nii see läkski.
Laura lausa nautis sisseastumiseksameid ega jõudnud ära oodata, millal teda lavale kutsutakse.
Lavaka sisseastumiseksami stiilinäide: vastuvõtukomisjonist öeldakse läks! ning noor näitlejaks pürgija peab hetkega kehastuma vikatimehest roosiks, roosist kaktuseks ning kaktusest raamatuks.
Reageerimiskiiruse kõrval on tähtis ka muu. Oluline on see, kui palju sa suudad laval läbi elada, mitte esineda, vaid olla. Katsetel tahetakse eelkõige näha inimest, jagab Laura näpunäiteid tulevastele teatrikooli pürgijatele.
Tegelikult ei kujutanud Laura ja Argo sissesaamiseufoorias kumbki päris täpselt ette, mis nendega nelja aasta jooksul lavakas toimuma hakkab. See, et teatrikool ei tähenda nn pullitegemist, vaid ränka tööd ja võitlusi iseendaga, selgus õige pea.
Tagantjärele mõeldes Argo teist korda lavakasse astuda vist ei söandakski: See neli aastat oli ikka ränk töö ja vaev.
Lavalist liikumist, laulu, tantsu, kõnetehnikat, erialatunde ning teoreetilisi aineid sisaldavad koolipäevad algasid hommikul kell üheksa ning koos koduste ülesannete ettevalmistamisega lõppesid sageli südaööl. Kogu aeg olimegi koolis. Kuna nii palju oli teha, siis see oli nagu klooster, meenutab Laura. Inimesi ümberringi ei näinudki, olime ninapidi oma maailmas. Trajektoorile kool - ühikas - kool lisandus vabal õhtupoolikul teater.
Igal võimalikul hetkel põevad noored rõõmsalt näitlejate kutsehaigust - jälgivad huvitavaid tüüpe enda ümber, et salvestatavat materjali kunagi töös kasutada. Pidev alateadvuslik enese ning teiste jälgimine ning reaktsioonide salvestamine teatud situatsioonides võib mingil hetkel eraelu häirima hakata. Kohati on mul tunne, nagu ma esineks iseenda jaoks omaenda elus, naerab Laura.
Tegelikkus
Ülesanded lavakas muutuvad aga tõusvas joones keerulisemaks ning mõnel alal kasinamate eeldustega noorelt nõuab kursusekaaslastega ühes tempos liikumine pidevat eneseületamist.
Kaks aastat tegi Argo balletitunnis stange kõrval hambad ristis väänamisharjutusi. Kui sulle ikka pole antud, et jalg väändub lahti ning sa spagaati teha ei suuda, siis tuleb teha topelttööd, kirjeldas noormees. See on füüsiliselt ränk rahmeldamine.
Ülitiheda õppekava tõttu tavaliselt kiirelt mööduv aeg ei unustanud kolmapäevaõhtuste balletitundide ajal kunagi pooleteiseks tunniks justkui seiskuda. Ja Argo muudkui kontrollis, ega kell järsku seisma ole jäänud.
Füüsilised katsumused pole midagi võrreldes vaimse koormusega. Kahtlused oma võimetes, soovides ning valikute õigsuses kummitavad kõiki lavatudengeid. Näitleja elukutse on kohati skisofreeniline kahestumine, sõnas Laura. Seetõttu on vahel väga keeruline iseendas tasakaalu leida.
Vabadus
Viimase kooliaasta suvel Inglismaal teatrikoolis olles leidis Laura lõpuks otsitud vabaduse. Eestis oli kogu aeg vastutustunne - minu kool, minu õpetajad - ma tegin nagu nende jaoks. Aga Inglismaal oli kõigil ju suva, kes ma olen.
Seal taipas Laura, et laval esindab ta eelkõige iseennast, kes ei pea eraldi tegelema kellelegi meeldimisega.
Vaimne vastupidavus ning erksus said tuleristsed XX lennu diplomilavastustes, kus pidevalt tuli ootamatusteks valmis olla. Näiteks ühe Seitsme venna (mängivad ainult XX lennu poisid - toim.) etenduse ajal Linnateatri taevalaval oli parajasti kätte jõudnud vaikne koht, kui korraga hakkas üle maja undama tuletõrjealarm.
Seitse poissi vaatasid laval üksteisele ähmi täis nägudega otsa - mis nüüd saab, kuidas situatsioon lahendada, meenutas Argo kerge muigega tollal väga tõsisena tundunud olukorda. Lühise või elektririkke tõttu tööle hakanud signalisatsioon jäi mõne minuti pärast vait. Argo on uhke, et poisid jalgealust kaotamata etendust jätkata suutsid.
Praeguseks on diplomietendused lõppenud ning kõik noored paberitega näitlejad endale teatri valinud.
Mul on selline tunne, et ma olen ajas nagu neli aastat tagasi jõudnud, mõtiskles Linnateatri kasuks otsustanud Argo. Ma lähen umbes sama tundega, mõnes mõttes ebakindlalt tööraamatuga seda tööd tegema.
Ootus
Argo tunnistab, et tegelikult pole ta ekstra selle peale mõelnudki, mida tahaks teatris mängima hakata. Eks tahaks ikka seinast seina rolle teha. Mulle tundub, et seesmiselt toidab mind kõige rohkem komöödiazhanr. Selline jaantättelik eesti absurdihuumor meeldib, sõnas Argo pisukese mõttepausi järel.
Teatrikorüfeed kirjutavad tarkades raamatutes, et kes suudab teatris inimesi naerma ajada, see suudab kõike.
Laural algab Nukuteatriga peagi prooviperiood rootsi lavastaja käe all. Nukuteatri valis ta seetõttu, et teatri noor ja energiline juhtkond lihtsalt võlus ta ära. Julgen nukuteatris katsetada ja teha, mida ma õigeks pean. Vaid veidike omapoolset aktiivsust ja seal on võimalik kõike teha. Põnev on olla osaline uue noorteteatri ülesehitamisel.
Neljale aastale lavakas tagasi vaadates leiavad noored, et nendega on selle aja jooksul oskuslikult tegeldud. Proovida on saanud väga erinevaid asju alates kursuse juhendaja Elmo Nüganeni lavastatud filmis Nimed marmortahvlil osalemisest ning lõpetades diplomietendustega Peterburis ja Soomes.
See kool aitab inimesel iseendani jõuda, on Argo veendunud. Nelja lavakunstikoolis veedetud aasta jooksul on tal õnnestunud endaga pisut rohkem tuttavaks saada, kuid avastusruumi iseendas paistab jätkuvat. Mingid asjad ikka üllatavad ennast ka ja annaks jumal, et neid üllatusi tuleks veel.
LAURAST JA ARGOST:
Argo Laurast:
Laura on kõige ausam kursuseõde. Kuidagi on nii sattunud, et ühest kandist pärit ja hoiame üksteist väga. Laura on ülimalt põhjalik. Oleks mina pooltki nii põhjalik inimene, kui on Laura, ma oleks väga õnnelik. Samas on ta väga enesekriitiline. Laura puhul ei kehti see, et täna ma ei viitsi, täna ma teen poolega. Sellepärast kadestangi Laurat - tema põhjalikkus ja süüvimisvõime asjadesse. Kombinatsioon Nukuteater ja Laura on mulle väga meeldima hakanud. Nii ta alustab ja mul on väga hea meel, et ta just seal otsa lahti teeb.
Laura Argost:
Argo on tõeline pedant. Müstika, kuidas meesterahval asjad niivõrd korras saavad olla. Tal on mingi kummaline karisma, eriline võime laval kohe publikut haarata. Ta jääb inimestele meelde ja tal on hästi kummaline huumorisoon. Võõrastega on ta suhteliselt kinnine, jätab vaikse ja tagasihoidliku inimese mulje. Ta pole see, kes läheb rind ees ja laipadest üle, et midagi saavutada.
Marje Laaneots