Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/04/24/3998087t1h860b.jpg)
Rakvere Teatri Vahtramäe Emil võlub vaatajat oma siiruse ja südamlikkusega ning kaasakiskuvate lauludega.
Lustakad lood viieaastase Vahtramäe Emili seiklustest minu lapsepõlve lemmiklektüüri hulka ei kuulunud. Seda kurval põhjusel, et esimest korda said eesti lapsed neid emakeeles lugeda alles kümmekond aastat tagasi.
Nii võtsin minagi selle ülimalt toreda ja südamliku raamatu kätte alles kolm-neli aastat tagasi ning nautisin Emili seiklusi täie rinnaga. Tuleb tunnistada, et minu ja mu eakaaslaste lapsepõlv oleks Emili olemasolul võinud märksa lõbusam olla.
Väike saal ei sobi
Tänapäeva lastel on see õnn, et Emil tuleb nende juurde nii raamatus kui ka teatrilaval. Ja kui tahakski nii väga nuriseda, et miks on lavatükis just see, aga mitte teine Emili seiklus, siis nuriseda ei saa, sest dramatiseeringu on teinud ju Astrid Lindgren ise ning suuremalt osalt oma esimese Emili-raamatu põhjal.
Rakvere Teatri Vahtramäe Emilil on üks suur viga - see, et etendus toodi lavale väikeses saalis, kuhu mahub vähe lapsi ja kus lastel on laval toimuva nägemisega päris tõsiseid probleeme.
Õnneks on see viga kuuldavasti mööduv ning õige pea kolib Emil oma sõprade ja sugulastega sinna, kus tema koht peakski olema - suurele lavale.
Lapsed on tasemel
Lastetüki kohta on väga raske kirjutada, sest lastetükid käivad teise mõõdupuu järgi kui need, mis suurte inimeste tarbeks mõeldud. Vahtramäe Emiliga igal juhul hinnaalandust pole küsitud.
Ja mida sa lapsnäitlejate kohta oskadki öelda. Jürgen Gansen sobis Emiliks nagu valatult, Brenda Pastimäe väikese Idana oli ehk pisut liiga korralik, kuid ehk oli tegemist lihtsalt esietenduse närviga.
Tegelikult on nad ju mõlemad juba päris korraliku lavastaaþiga ning teavad omavanuste kohta ülimalt hästi, kuidas see teatritegemine käib.
Väga värskendav oli pärast pikemat vaheaega taas teatrilaval näha endale viimastel aastatel rohkem muusikuna elatist teenivat Heilo Aadlat, kelle leivanumbriks just lasteetendused ongi. Ülimalt sümpaatse mulje jättis näitlejatest veel Kersti Tombak Kroosu-Maarjana.
Peeter Konovalov oli Georg Riedeli muusika Margus Laugesaare ja Jaanus Põlderi abiga vahvasti kõlama sättinud ning laulud, mida just vähe polnud, kutsusid lausa vägisi endaga kaasa ümisema.
Ei kübeketki kurjust
Kaarel Kilvet on lastelavastuste alal vana kala (siinkohal võib meenutada kas või Rakvere Teatri hiljutist menutükki Väike Nõid või kultuslikku telesarja Mõmmi ja aabits) ning oskab väga hästi ette aimata, mida lapsed teatrist ootavad. Ikka nalja, lusti ja laulu. Ning seda nad ka täie rauaga said.
Ilusat vaatemängu veel peale selle, sest Kristi Leppiku debüüt lavakujundajana tuleb lugeda samuti õnnestumiste hulka. Kujundus lummas oma värvikirevusega, mis aga samas ei muutunud liialt pealetükkivaks. Kõik oli nii rootsilik, ent samas ometi äratuntavalt kodune.
Aga tegelikult on ju igaühes meist peidus üks pisike Emil. Paraku üritame ikka ja jälle olla eeskujulikud ilmakodanikud ning surume oma Emili alla.
Aeg-ajalt tuleks aga rihm lõdvaks lasta ning lubada Emilil mõni väike vemp visata.
Küllap tal neid juba jätkub. Ning maailm on jälle natuke säravam, lõbusam, vahvam ja parem paik. Meie kõigi jaoks.
Ning hetkekski ei tohi unustada kõige tähtsamat - ei Emilis ega lavastuses pole kübekestki kurjust. Mitte kõige väiksematki. Ja see sisendab lootust.
RAAMAT:
Astrid Lindgreni Vahtramäe Emil Rakvere Teatris. Esietendus 13. septembril väikeses saalis. Lavastaja Kaarel Kilvet, kunstnik Kristi Leppik, helilooja Georg Riedel.