Eesti raudtee elav ajalugu

Otto Lahi on elupõline raudteelane. Ja mitte ainult - teda võib nimetada ka üheks paremaks asjatundjaks kõige selle osas, mis Eesti Raudteed ning selle lähiajalugu puudutab.

Otto Lahi on kirjutanud tosina raamatuid Eesti Raudteest. Ja tänagi vaatab ta raudtee tulevikku lootusega.Nii sünni- kui ka elukohaks on Otto Lahil küll Tallinn, kuid Virumaa vahet liikumist - muidugi rongiga - jagub tal siiski. Siin elab selleks piisavalt palju sugulasi-tuttavaid.

Oma 86 eluaasta kohta näeb Otto Lahi välja vägagi jõuline ja nooruslik. Tema sees põleb varjatud tuli. See tuli on pühendumine raudteele, selle elule, tehnilistele küsimustele ja kõigele muule, mis vähegi raudteega üldse pistmist omab.

Mehe kirjalik pärand on rikkalik

“Olen kirjutanud täpselt tosin raamatut Eesti raudteest,” ütleb Lahi varjamatu uhkusenoodiga hääles. Esimese ilmumisest möödub tänavu pool sajandit. Selle pealkiri oli “Meelespea vagunisaatjale täismetalsete vagunite teenindamisel” ning ilmus see nii eesti kui ka vene keeles.

Kaheteistkümnes raamat, “Minu raudteelugu 1937-1980”, tuleb trükikojast välja varsti.

Universaalsemad Otto Lahi toimetistest on kindlasti inglise-vene-eesti raudteesõnaraamat ning vene-eesti tehnikasõnaraamat.

Kuid Otto Lahi kirjavara ei piirdu vaid raudteetemaatikaga. Ta on kirjutanud ka maleraamatuid, olles kolme rahvusvahelise kirimaleturniiri võitja. Ta on uurinud spordiühingu Lokomotiiv ajalugu, kus ta ka ise ligi 50 aastat organisaatorina kaasa lõi. Kokku ulatub tema kirjutiste arv enam kui neljakümneni.

“Oma kirjanikuametit ma ei taha veel päris lõpetada”, vaatab Lahi tulevikku. Paar kirjatööd on silmapiiril plaanis.

Raudteeinseneriks tuli pikalt õppida

Mõte raudteele tööle minna ei sündinud Otto Lahi jaoks üleöö. Tema isa ja vanem vend töötasid juba Tapal raudteelastena, kui ta 1937. aastal sõjaväeteenistuse Tondi aspirantidekoolis lõpetas. Viimane andis õiguse aasta pärast nooremleitnandiks saada.

Isa haigus takistas plaani Tartu Ülikoolis õpinguid alustada. Elatise teenimiseks tuli end kiiresti riigitööle munsterdada. “Raudteevalitsus oli huvitatud sellistest, gümnaasiumi ja sõjakooli haridusega noortest meestest”, meenutab Lahi. Ka raudtee oli siis üsna sõjaväeline institutsioon.

Tänasega võrreldav erisus oli Otto Lahi sõnutsi see, et kui täna teenindavad reisirongides naised, siis kolmekümnendatel aastatel olid nende asemel ainult mehed.

Raudteekarjäär edenes Lahil kiiresti. Ta tegi erinevaid eksameid, et saada kõrgemale postile ja ka pisut rohkem palka. Nõnda tõusis ta ametnikupositsioonile, töötas tehnilise ametnikuna, jaamakorraldajana ja teedekorraldajana. Nõukogude okupatsiooni taastumisel sai Otto Lahist Eesti Raudtee Tallinna osakonna insener.

“Viiekümnendatel aastatel tuli hakata omandama teadmisi nõukogude raudteesüsteemist”, ütleb Lahi. Nõnda tuli tal asuda õppima raudteetehnikumi Vilniuses, kus oli võimalik stuudium sooritada kaugõppes. Seda muidugi vene keeles.

Et Otto Lahi nimetati pärast tehnikumi lõpetamist vaneminseneriks, seisis paratamatult ees ka erialase kõrghariduse omandamine. Ametipost nõudis seda. Ja tuligi kooliteed jätkata Leningradi raudteeinstituudis. Kaugõppes käimine venitas õpinguaja kuuele aastale.

“Leningradi linn on mulle sama hästi tuttav kui Tallinn”, on Otto Lahi tänagi veendunud.

Instituudi lõpetamine andis raudteeinseneri kutse. “Tuli ise hakata koostama õpperaamatuid,” vaatab Lahi tagasi. “Oskasin hästi vene keelt, milles õpikud olid, kuid teised eestlastest kolleegid murdsid vene keelega piltlikult öeldes hambad ära.”

Ja nii hakkaski Otto Lahi eestikeelsete raudteeõpikute koostamisega tegelema. Kutsumus, mis on kestnud tänini.

Õpetamine kujunes kutsumuseks

Aastakümnete jooksul tuli Otto Lahil näha muudatusi nii valitsuskordades kui ka raudteetehnikas. “Viiekümnendatel aastatel vahetati Eesti raudteedel välja puitkeredega vagunid. Algas uus ajajärk, mil toodi kohale täismetalsed vagunid”, ütleb Lahi. “Need tulid alguses sõjareparatsioonidena Nõukogude Liidule.”

Sel ajal pidigi ta ise uute vagunite konstruktsiooni selgeks õppima ja seejärel välja õpetama ametmehi vagunisaatjatest kuni rongiülemateni. See töö kestis peaaegu kolm aastat. “Olin nende uute vagunite alal Eestis ainuke spetsialist”, lisab Lahi.

Küsimusele Nõukogude armee rolli kohta tollases raudteetranspordis vastab Otto Lahi: “Raudtee puutus palju kokku sõjaväekaadriga. Kui neid ühest kohast teise paigutati, tehti seda reisirongidel. Sageli võis näha terve vagunitäie broneerimist sõjaväele.”

Lõpetatud raudteeharidus andis tõusu ametikohal. “Mind määrati kõige toredama, mitte suurima, kuid toredaima, Nõmme jaama ülemaks,” meenutab Lahi. Toredus seisnes nii haruteedes, klientides kui ka keskmes olemises raudteevõrgu seisukohalt.

Tallinna jaamaülema asetäitja ametipost oli Otto Lahi järgmine töökoht. “Töös oli palju variante, sest see oli suurim raudteejaam. Õppisin praktikas palju juurde.”

Leningradi raudteeinstituudis õppimise aegu osutus sealne koormus aga liiaks ja nii oli Otto Lahi lektoriks täienduskursustel vedurijuhtidele ning nende abidele. Ning seejärel vanemrevidendina Raudteevalitsuses.

“Jäin sellele tööle 16 aastaks. Mulle väga meeldis see töö. Tööpost nõudis teavet kõigi raudtee majandusüksuste töö kohta. See tasus tänaseni ära, sest kui praegugi raudteel on minu abi tarvis, kasutatakse minu vana tarkust,” on Lahi uhke.

Raudtee jääb ikka ja alati püsima

Pensionile jäi Otto Lahi enda arust õigel ajal, 63-aastaselt, saades tollal kõrge pensioni - 120 rubla kuus. Varsti tõusis see veel 12 rubla võrra. “Kui mult küsiti, palju pensioni saan, vastasin, et natuke vähem kui partei keskkomitees,” viskab Lahi villast.

Kuigi üle kahekümne aasta pensionipõlve veetnud, paelub raudtee tänanegi lugu Otto Lahit jätkuvalt. Tõsi, tänane raudtee seisund Eestis pole talle sugugi meeltmööda.

Nõukogude ajal töötas Eesti Raudtees umbes neliteist tuhat inimest, praegu alla nelja tuhande. Tänaseks on Lahi arvates meie raudteel asi hullem kui hull. “Kunagi ühtne Eesti Raudtee on lammutatud nelja aktsiaseltsi vahel,” lisab ta, vastates küsimusele, miks see nii on.

Tuleks need taas uuesti ühendada, arvab raudtee vanameister. Lisaks toob ta välja reisiliikluse peaaegu täieliku puudumise Tartu-Valga-Petseri-Tartu maastikul, mida raudteelased kutsuvad oma zhargoonis kolmnurgaks.

Ning selle, et peaaegu ainsaks kaubaveo artikliks raudteel on jäänud nafta transiitvedu Venemaalt.

Raudtee tulevikule vaatab Otto Lahi siiski optimismiga. Jutuajamistest raudtee juhtkonnaga olevat selgunud, et reisiteenindus tahetakse taas ausse tõsta. “Et pääseks enam-vähem inimese moodi liikuma ja käima,” ütleb ta.

“Raudtee on eksisteerinud ja jääb eksisteerima,” on Otto Lahi veendunud ja lisab, unistav säde silmis: “Võib-olla tulevad õhkpatjadel rongid.”