Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naabri Juhan lõõbib, et kommunismi saabumine Eestimaale on ilmvõimatu kahel põhjusel: nõukogude võim varises kokku ning tänini pole jõutud kõiki külasid elektrifitseerida.
Juss on Juss. Aga ilma vooluta on nadi elada küll, eriti kui ta põhimõtteliselt vunksib, kuid vahepeal kaob ära. Mis ollagi vahelduvvoolu omapära - et kord on, kord pole.
Voolu vajame pingsamalt kui tikke. Näituseks mul juhtus kodus pakase aegu ühel hommikul sihuke äpardus, et pistan mina puud ahju, aga tuld külge pista ei saa, sest ei leia majapidamisest tikupoegagi.
Hädast aitas välja abimees elekter - pliit number nelja peale sisse ning peagi raud punane. Tuutu keeratud ajaleht süttis sellest kui jüriöötõrvik ning supsas ahju puid süütama.
Eks ole läbi aetud voolutagi. Aga siis peavad tikud olema ja pimedal ajal küünal.
Igas hetkes peitub head ja halba, vestab üks kaunikesti vana laul. Jah, lebad sina hambaarstitoolis poolröötsakil, lõuad laiali ja higistad hirmust, et palju ta nüüd valu valmistab, see puuriraisk, mis hetkel juba otsapidi suhu jõudmas, kui äkki vool läinud.
Miinus muidugi, et olgugi ebameeldiv, siiski nihkub tarvilik protseduur tulevikku. Plusspoolele kandub alateadlikult tajutud õnnehetk teadagi mille pärast.
Vähe sellest, et me, tõtt öelda, lükkame kõiksugu mittemeeldivaid asjatoimetusi kas või kriipsukese jagu edasi, paistame silma veel ühe isesuguse nõrkuse poolest: pruugib ühendusel katkeda ja ongi lühis kupli all.
Justkui oleks ise juhetpidi stepslis, muigab naabrimees süsteemi üle, mille inimene oma ahnuses ja mugavuses välja mõelnud.
Einoh, parata pole sinna midagi, et vajame voolu nagu kala vett.
Miinus on seega, et ajutiselt pole, pluss aga, et ülepea on.
Moonaküla Volli, vestekirjanik