Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kolme vanderselli palveränd Kuremäele

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Suvisel Eestimaal võib kohata seltskondi, kes kaamerad kaasas uudishimulikult oma nina kõikjale topivad: need on telegrupid, kes võtavad üles erinevaid saateid, mis sügishooajal riburada telerist tulema hakkavad.


Õde Alipia juhatab palverändureid Kuremäe kloostris tavaelu sagimiste taha vaatama - teispoolsust ja selles sisalduvat elu mõtet nägema. Foto: Vallo KeppJuunikuu teisel nädalal võis erinevates Eestimaa paikades rändamas näha üht kummalist seltskonda: osa neist jalutas niisama, puhus juttu omavahel ja teel kohatud inimestega, teine osa askeldas kaamerate ja mikrofonidega.

Mainitud seltskond võttis üles ETV kultuuri- ja religioonisaate “Ajalik ja ajatu” uue hooaja avasaateid. Kuid natuke omapärase tahu alt. Nimelt oldi palverännakul Eestimaa palverännakupaikades. Muidugi on ise küsimus, kas saab palverännakuks klassikalises mõttes nimetada reisi, kui teed mõõdetakse mikrobussiga.

Seitse järve ja tsistertslased

Rännaku alguse tuulisel ja vihmasel hommikul pani Pirita kloostri väikeses ja hubases kabelis ränduritele: noortejuhi ametit pidavale saatejuhile Meelis Holstingile, kunstiteadlasele Helen Bomele ja teoloogist ajakirjanikuhakatisele Tauno Tederile palverändurimärgid kaela kloostri preester isa Vello Salo.

Kui kaamerapilt võetud, said märgi ka kõik telegrupi tublid ja töökad liikmed: toimetaja Katrin Seppel, rezhissöör Aile Ellmann, kaameramehed Vallo Kepp ja Ants Seiler ning helimees Jüri Vaher. Kahjuks neid nende endi tungival soovil ekraanil ei näe.

Isa Vello luges kaasa manitsussõnad, mida palverändur tegema peaks ja mida ta teha ei tohiks. Manitsused olid aga isa Vellole omase huumoriga vürtsitatud. Näiteks: “Ärge Peipsi ääres kohaliku puskari pruukimisega üle ääre minge. Ajaloos on paljud palverändurid oma teelt ära eksinud.”

Kui rändurid Saha kabeli manu jõudsid, hakkas vihm üle jääma ja päike naeratas korra pilve tagant. Jõelähtme koguduse diakon Margus Kirja aga pajatas lugusid ühe väidetavalt vanema Eesti kirikuhoone loost ja seosest palverännakutega.

Tee jätkus lõuna poole, nimelt Pilistverre. See Viljandi- ja Järvamaa piirialal asetsev väike kirikuküla on tänases Eestis üsna omalaadne fenomen. Nimelt on kohalik pastor Vello Salum oma paarikümne sealveedetud aastaga muutnud kohalikku ümbrust tundmatuseni.

Seal, kus varem oli soine ja madal luht, on nüüd seitse ilusat väikest järve. Ja surnuaia kõrval olevat stalinismiohvrite mälestuskangrut teatakse kogu Eestis.

Järvede rajamine on Vello Salumi eriline hobi. Selles osas ületab teda Eestis vist küll ainult Valgamaa Leigo järvede looja Tõnu Tamm - nimelt ühe järvega.

Salum ja Tamm olid konkurendid, kuigi sõbralikud ja koostööd tegevad, juba nõukogude ajal. Tollal nartsisside kasvatamises.

Vello Salum oli enne teoloogi hariduse omandamist agronoom ja maaparandaja. Neist mõlemast kutsumusest on ajendit tema tegevusele. Sest Salum on ka maailmaparandaja. Püüdes omal moel Jumalariiki nähtaval kujul maa peale tuua.

Pilistvere puhul loeb ka ajalootaust - palverännakute peatuspunkt Pilistvere kirik rajati tsistertslaste ordu munkade poolt, kes aktiivselt tegelesid põllumajandusega. Ehk nagu Vello Salum muiates ütles: “Neil olid esimesed europõllumajanduse näidisfarmid.” Ja tsistertslased on tema nakatavaks eeskujuks kindlasti.

Rännakutee teine päev viis läbi Viljandi Jaani kiriku, kunagise frantsisklaste kloostri asupaiga, ja Koeru, kust samuti palverändurite marsruudid keskajal läbi viisid. Ja jõudis õhtuks välja kreisilinna Rakverre.

Rännak isa Welshi juurde

Rakveres oli keskajal lühikest aega frantsisklaste klooster. Ja et kloostrist peale mõne varemejupi midagi säilinud pole, siis laotas muuseumi arheoloog Tõnno Jonuks linnuse kabeli altarile välja selle, mis väljakaevamiste käigus kloostri asukohast leitud.

Rakvere linnus oli rännumeeste järgmine palverännakupaik pisut teisel moel kui eelnevad. Palveränduritega kohtunud teatrijuhilt Üllar Saaremäelt söandasid nad küsida: “Kas Sina ka kunagi palverännakul käinud oled?”

Üllar mõtles natuke aega ja, olles meenutanud üht oma hingeläinuimat rolli - isa Welshi “Connemaras” -, vastas: “Jah, olen küll. Kui ma Iirimaad külastasin, otsisin Leenane´ist üles prototüübiks olnud tegeliku isa Welshi haua. Küllap see vist oli palverännak.”

Sai õhtu ja sai hommik, kolmas päev. Ja väljapuhanud rändurid astusid koos diakon Tõnu Taremaaga sisse Viru-Nigula kiriku uksest, et kuulata, mis seal muiste olnud ja täna sünnib.

Suure patsiga diakon Tõnu, kes nii huumori- kui ka tõsidusesoont nende õigetel kohtadel hästi valdab, viis reisurahva ka Maarja kabeli juurde.

Praegu on Viru-Nigula Maarja kabelist alles vaid läänesein. Keskajal aga oli see üks Eesti teadaolevast kolmest põhilisest palverännuteekonna sihist. Keegi ei teagi täpselt, millal ja kelle poolt Maarja kabel ehitati, kuigi sedagi, nagu ka Saha kabelit, hinnatakse Eesti vanemate kirikuehitiste kilda.

Ikoonid vana moodi

Nüüd aga hüppasid meie sõbrad palverändurid hoopis teise kultuuri. Peipsi rannal Raja külas võttis neid vastu Ivan Ivanovitsh Lunin, kohaliku vene vanausuliste koguduse vanem.

Või nagu Ivan Ivanovitsh leebelt viimast, eestlaste seas levinud terminit, parandas: “Ne starovernõje, a drevlepravoslavnõje (mitte vanausulised, vaid vanad/algsed õigeusulised).”

Raja endises kloostris, skeetes, on ilmselt üks Eesti unikaalsemaid ikoonikogusid. Nimelt on kõik sealse kiriku ikoonid maalitud maailmakuulsa ikonograafi Gavriil Frolovi poolt, kes ise sealsamas elas ja ikoonimaalimise koolina toiminud töökoda pidas.

Ikoonimaalimise stiil ongi üks vanaõigeusuliste olulisim erisus teistest õigeusu kirikutest. XVII sajandil ei võtnud nad vastu tollases Vene kirikus kehtestatud uuendusi, mille hulgas oli ka Lääne-Euroopa stiilidest mõjutust saanud ikoonide kirikutesse paigaldamine.

Selle hinnaks oli tsaarivõimu tagakiusu alla sattumine ja põgenemine Venemaa äärealadele või üle piiri, ka Eestisse.

Vanaõigeusulised on säilitanud traditsioonilise vanavene ikonograafia kaanonid ehk reeglid.

Suur küsimärk ja saladus

Palverändurite seltskonna viimased kaks päeva möödusid aga paigas, mis tänini Eesti massilisima palverännusihina toimib - Kuremäe Jumalaema Uinumise kloostris.

Kuremäel on küll vist iga teine eestimaalane käinud, kuid selle paiga võlu ja salapära saab üha uuesti avastada.

Lahkeks teejuhiks kloostris oli õde Alipia, üks väheseid eesti soost nunnasid 170 õe hulgas. Tõsi küll, kõik 170 ei ela mitte kohapeal, sest Kuremäel on ka haruklooster Moskvas ja paljud nunnad on abiks kirikutele Jeruusalemmas.

Õde Alipia näeb välja nagu naispühakud kloostri kirikute ikoonidel.

Kui ta suunab sulle kõneldes oma mandlikujuliste, ebamaiste silmade pilgu, saad sa aru, et ta räägib tõde.

Isegi siis, kui seda tõde polegi nii hõlbus taibata. “Sest tõde tuleb elada,” ütles õde Alipia.

Paljut õde Alipia räägitust võiks tänapäeva ühiskonna harjumuste ja põhivoolude järgi vastuvõtmatuks pidada. Kuid selles on traditsioonilist tarkust ja oma võlu.

“Naine on suur küsimärk, suur saladus. Miks peaks ta enda võlusid napi riietusega kõigile näitama,” oli õde Alipia hämmastunud. Kuid pole ta oma arvamistes ei patriarhaalsuse ega matriarhaalsuse poolt. Lihtsalt sugudele on antud omad rollid ja mõlemad, nii mees kui ka naine, on Jumala ees võrdsed.

Selles võrdsuses veendununa alustasid kloostri võõrastemaja külalislahkust ning slaavikeelse liturgia ilu nautinud palverändurid koduteed.

Et püüda teekonnal õpituga argipäevas edasi elada.

Tagasi üles