Massikultuur ja rahvuskultuur

Rahvuskultuuri hävingu oht on täiesti olemas. On hulk inimesi, kellele rahvuskultuur ei lähe üldse korda. Põhiline muusikatrend on globaalne massikultuur. See surub kõvasti peale, sest sellel on taga tohutu raha.

On välja töötatud sellised filmi- või videotehnilised võtted, mis lähevad peale inimese alateadvusele. Need mõjuvad füüsise kaudu rohkem kui vaimselt.

Lokaalsed ja eripärased kultuurid on igal pool ohustatud, sest tänapäeval toimivad kaks vastandlikku jõudu. Üks on ühtesulamine. Suurem ujutab end üle väikeste ja väikesed taanduvad. Väga paljud rahvad ja kultuurid on ju hävinud.

Teisalt tahab inimene olla tema ise.

Sellised vastandlikud mõjud toimivad ja kord on ülekaalus ühed, kord teised.

Neid mõjujõude ei saa ka päriselt vastandada, sest küsitlused on näidanud, et samadele inimestele, kes tegelevad pärimuskultuuriga, meeldib ka rockmuusika.

On võimalik neid ühendada, sest vana pärimuskultuur ei püsi ainult muutumatuna, ta assimileerub ja kohaneb ajaga, võttes kogu aeg uusi vorme. Selles ongi tema elujõud. Aga peab olema alusteadmus. See peaks olema rohkem esindatud ka haridussüsteemis - lapsed peaksid sellega juba maast-madalast kokku puutuma.

Oleme jõudnud situatsiooni, kus ka intelligents ei tunne pärimuskultuuri, sest nad ei ole seda õppinud. Õpetajatele pole seda õpetatud, õpetajad ei oska õpetada. On kindlasti oluline, kui tahame, et meie identiteet ja kultuur säiliks, et me ei sulanduks.

Et me ei kaoks, nii nagu paljud teised väikerahvad on kadunud maailma areenilt. Loomulikult me ei saa vastandada vana autentset pärimuskultuuri ja tänapäeva kultuuri, sest need paratamatult segunevad omavahel ja tekitavad uusi nähtusi vanal pinnal. See ongi ju põhiline.

Folklooripidu pole selline nagu sada või tuhat aastat tagasi, see on täiesti tänapäeva pidu. Ka siis, kui püütakse laulda ehedalt, on esitus iseenesest ikkagi tänapäevane. On vana uues vormis ja uues funktsioonis.

Ingrid Rüütel, etnomusikoloog

Tagasi üles