Kultuur: Arvo Pärt puudutab Sõna

Nora ja Arvo Pärt seisavad ühises muusikalises maailmas ikka kõrvuti. Nii partituuri kui kui ka kavasse süvenedes.Estonia kontserdisaali ümber valitseb tormieelne vaikus. Varsti algab proov. Arvo Pärt. In principio. Esiettekanne Eestis. Helilooja on kohal.

Arvo Pärti ei ole veel majas. Ei ole teada, millal tuleb. On tulnud. On teada antud.

Nurga tagant kiirustab välja Arvo Pärt: “Kahe minuti pärast algab proov...” Jõuab vähemalt heliloojale kooliõe Odette Kirsi tervitused edasi anda...

“Te olete Rakverest! Ode, see armas inimene...,” süttivad Arvo Pärdi silmis rõõmsad sädemed. Proov on kaugemale nihkunud.

Arvo Pärt ütleb, et sõna “Rakvere” ei jõuagi peani, süda hakkab lihtsalt tuksuma. “Siis saad aru, milles asi on. Niipalju, kui ma ennast lapsepõlvest mäletan, mäletan ikkagi Rakvere ajast. See on ikkagi minu algus,” lausub maailmahelilooja.

Tõika, et ta muusikuna kooliõdedele vahel lavalt kavalalt silmi tegi, Pärt ei kinnita ega lükka ka ümber. “Ehk mõni rohkem kujutas ette,” poetab Pärt läbi naerupugina. Aga silmad on kavalad küll.

Helilooja kõrvale ilmub vaikselt brünett daam. “Minu abikaasa,” tutvustab Arvo Pärt.

Nora ja Arvo Pärt kahetsevad, et seekord Rakverre ei jõua ja räägivad sealsest tähtsündmusest - õigeusu pühaku säilmete leidmisest ja pühitsemisest. “Tahaksin ema hauale küünla panna,” loodab Arvo Pärt siiski Rakverest läbi lipsata ning rõõmustab kuuldes, et hommikul oli haual kõik korras.

Lendur ja olematu koer

“Ärge muretsege, mul on üks pliiats olemas,” lohutab helilooja ähmis autogrammisoovijat, võtab taskust palju maailmakuulsaid noote paberile pannud kirjapulga ja visandab kavalehele hoogsa autogrammi.

Muusika täidab Arvo Pärdi elu peaaegu maast laeni, jättes selle kõrval ruumi vaid perele. “Kui mul oleks koer, paneksin talle nimeks Hobi,” naerab Pärt. “Aga koera ei ole, aitab muusikast ka.”

Oma nelja lapse kohta ütleb Pärt: “Minu lapsed tegelevad igasuguste asjadega. Mõni töötab teatris, mõni lindistab muusikat, mõni lendab.”

Nora Pärt räägib lähemalt: “Vanim, Triinu töötab Iirimaal. Arinal Düsseldorfis on kaks last, poiss ja tüdruk, meie lapselapsed. Immanuel on lendur. Michael ehk Miki töötab helirezhissöörina filmimuusikastuudios, natuke komponeerib ka.”

Kuigi Nora Pärt pisut kahtleb, kas sobib kodusest elust rääkida, avaldab ta siiski, et Arvo Pärt on hästi maias. “Kooki pole ma ammu küpsetanud, lihtsalt pole aega. Aga teen muid asju.” Lemmiktoiduks, millest helilooja unistab, on aga kotletid.

“Eks meil see koduelu on rohkem lennujaamas. Kogu aeg oleme sõidus. Vahest loen kokku kodus oldud päevi, neid on päris vähe,” tõdeb Nora Pärt. “Me oleme 31 aastaga nii kokku kasvanud, oleme teineteise iseloomu üle võtnud. Ta on ikka hea inimene küll. Vahel ütlen, et mul on kõige parem mees terves maailmas. Oleme 30 aastat olnud nonstop kõrvuti. See funktsioneerib.”

Ideaalid ühendavad

Oma teoste esiettekannete kohta helilooja hinnanguid anda ei taha. “Ärge seda parem küsige,” tähendab ta. Maailmaorkestrid, kelle ettekannetest helilooja eriti lugu peab, jäävad pärast väikest mõttepausi samuti nimetamata. Hinnangute ütlemine ei kuulu ilmselgelt helilooja stiili hulka.

Oma kauaaegsest muusikapartnerist Tõnu Kaljustest, kellele on ta pühendanud uusteose “In principio”, räägib Pärt meelsamini, kuigi rõhutab, et kõige tähtsam on kuulata tema kontserte, siis selgub kõik. Ka nende üksmeele alused.

“Niimoodi sünnivadki minu teosed suurel määral, et see üksmeel on juba ette programmeeritud,” selgitab helilooja kestvat koostööd. “Siin on tegemist muusikaga!” sõnastab Pärt muusikusõpruse kõikehaarava põhitõe. “Meil on ühesugune arusaamine muusikast ja paljudest muudest asjadest maailmas. Inimesest ja tema ideaalidest.”

Teosele “Te Deum”, mille helilooja oli mõttes kui kõlatu maha kandnud, andis Tõnu Kaljuste uue lahenduse ja uue elu.

“See oli üks väga õnnestunud algus,” tõdeb Pärt. “Kaljuste võlub. Võlub rohkem kui paljud dirigendid. Ta on tõsine töömees.”

Viimane timmimine

Proov on juba palju minuteid hilinenud. Helilooja lubab lahkesti seda vaadata ja kaob äkitselt. “Otse saali ei pääse, kas julgete üle lava tulla?” küsib Nora Pärt. Laveerime pillide ja pillimeeste vahelt läbi.

Arvo Pärt on juba kohal, partituur peos.

Fotoaparaadi hiilivat objektiivi silmates haarab Pärt poisikeseliku vemburõõmuga abikaasal õlgade ümbert ja keerab kaamera poole: “Teeme pilti ka!” Fotoaparaat kipub ärevusest tudisema, aga pilt saab tehtud. Proov võib alata.

Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor on valmis. Võlujõuga Tõnu Kaljuste ütleb mõned numbrid ja tõstab taktikepi. Orkester ja koor alustavad.

Pärt jalutab saalis, partituur käes, teeb pliiatsiga märkmeid. Kõik tema teekonnad algavad ja lõpevad proovi pingsalt jälgiva abikaasa kõrval.

Pärt kõnnib lava äärde. Vihjab Kaljustele: “Veel vaiksem.” Proovitakse uuesti. Astub lavale, peab nõu löökriistameestega. Helilooja kõnnib, vahetab mõne mõtte abikaasaga, ruttab lava ette. Nipsutab Kaljuste tähelepanu endale. Partituuris saab parandatud mingi viga, orkester ja koor mühatavad naerda.

Mäng läheb edasi ja helilooja saeb käega kaasa. “Sügavust on vaja,” juhendab Pärt ühte kohta. “Et põhipulss ära ei kaoks,” selgitab teist.

“Tuleb!” ütleb Pärt lõpuks. “Just!” kinnitab Kaljuste.

Siis tuleb proovis vaheaeg ja pärast käiakse kontserdikavas olev Vivaldi põgusalt üle.

Finaal

Estonia kontserdisaal sumiseb ja sädeleb. Säriseb muusikasõprade osasaamisrõõm. Arvo ja Nora Pärt poetavad end vaikselt kaheksandasse ritta. Vivaldi.

Vaheaeg ja ärev ootus. Siis “Orient & Occident”. Viimaks “In principio”: alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures...

Aplaus ei taha lõppeda. Lillesülemid, kummardused ja seisev publik. Muusika on läinud tagasi vaikusse.

Väljas annavad õhtule in finiti kontserti ürgelemendid pimedus, tuul ja vihm.