Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pimedaid ei piina pimedus, vaid ametnikud

Tartus õppides olin viimased aastad üüriliseks noore pimeda naise juures. Kui läksin tuba üle vaatama, siis olin natuke kõhkvel. Et ei tea, kas näiteks lamp laes on, sest valgust tal ju vaja ei lähe. Lamp oli laes, kardinad akendel ees, peegel seinal.

Algul võttis muidugi harjumist, kui teine näiteks kottpimedas köögis askeldas. Ka pimesi on võimalik sibul imepeeneks hakkida, kartulisalatit teha ja kooki küpsetada. On võimalik sõrmedega soravalt lugeda ja kogu oma majapidamisega toime tulla.

Puudega inimene ei vaja haletsust, vaid abi

Kuid pimedal tuleb arvestada teistega, kui on vaja minna poodi, arsti juurde, kuhu iganes. On vaja teise silmi, et kontrollida, ega sukasilm jookse või pole seelikul plekki. Sõltuvus teistest on muidugi raske.

Kui tuleb tuju minna mõnele kontserdile ja pole ühtki tuttavat, kellega kampa lüüa, siis jääb asi ära. Ja kõige hullem on muidugi haletsus. Et, oh sa vaeseke.

“Kui ma olen pime, ega ma siis veel loll ole,” seda lauset kuulsin tihti, kui ta pajatas juhtumitest bussis, kus tädikesed istet andma tormavad või ametnik küsib hoopis saatjalt, mis tema nimi on.

Mis puutub aga sügava puudega inimese hooldajasse, siis võib Eesti Vabariigis selleks olla vaid mittetöötav inimene. Tasuks on tervelt 400 krooni kuus. Selle raha eest hooldajat leida on päris ränk väljakutse.

Ja raske puudega inimese hooldaja teenuseid tasub riik vaid 240 krooniga kuus.

Jutt käib paarikümnetuhandese kuupalgaga riigikogulase jaoks imeväikestest summadest, aga pimedatele, kes saanud Vaegurluse Ekspertiisi Komisjonist sügava puude asemel raske, on need mõnisada krooni eluliselt olulised.

Pimedad inimesed pole polkovniku lesed

Ja uskuge mind, tegemist pole tõepoolest mitte polkovniku lese tüüpi persoonidega, kes endale võimalikult kõlava nimega haige tiitlit tahaksid, vaid kodanikega, kes soovivad sügavat puuet kirja saada, sest sellest sõltub nende sissetulek.

Tõsi, raske puude saanud pime inimene tuleb endaga paremini toime kui sügava puudega ülekere halvatu.

On asju, mida pimedaks jäänu aastatega õpib ja ta ei vaja tõesti kõrvalist abi igal minutil ööpäevas, aga ta vajab siiski abistajat.

Ja kui abistaja päevarahaks on 8 krooni (arvutage ise: kuus saab raske puudega inimese hooldaja 240 krooni), siis ei saa ju teab mida oma hooldajalt nõuda. Nii sõltub Eestimaa pimedate sissetulek arstide komisjonidest, kes määravad neile kas raske või siis sügava puude.

Ja nagu Eesti Pimedate Liidu esimees Ago Kivilo ütles, on selles valdkonnas absoluutne segadus.

Nii elavad Eestimaa pimedad arstide soosingust puudeastme määramisel.

“Ka ussike elab, aga mis elu see on,” tavatses mu pime korteriperenaine kommenteerida, kui teenis pensionile harjavabrikus heal juhul lisaks paarsada krooni kuus.

“Kui mul oleks tööd, ei tahaks ma riigilt mingit toetust. Aga mulle sobilikku tööd ei ole,” oli tema tõdemus.

Tagasi üles
Back