Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti esilinastunud Sulev Keeduse mängufilm Somnambuul on linateos, mida intellektuaalsema maitsega kodumaine publikkond pikisilmi ootas mehe viie aasta tagusest Georgicast saadik.
Katariina Lauk-Tamm majakavahi tasakaalutu tütre Eetlana teeb piireületava rolli. Foto: B.A.D. CinemaTaas kord Madis Kõivuga kahasse kirjutatud ja operaator Rein Kotovi jäädvustatud, moodustab Somnambuul Keeduse eelmise tööga mõjusa paari. Mõlema filmi fookuses on ajalugu - eesti rahvale nii saatuslikud 1940-ndad aastad - ja ajaloo tõstmine kogu eksistentsi haaravakas unenäoliseks kujundiks.
Kummastavad inimsuhted, klassikalised seosed
Mäletatavasti leidis Georgica tegevus aset valusa kümnendi lõpul, juba põhjalikult kanda kinnitanud nõukogude okupatsiooni all. Eestlannast armeeprostituudi poeg saadeti rannikulähedasele sõjaväepolügoonile, kus lagunenud kiriku varemete vahel elas kummaline vanamees (Evald Aavik), eksmisjonärist saarevalvur. Veidra sideme tekkimist poisi ja vanamehe vahel vaadeldi läbi sümbolitest pakatava prisma, mis tõmbas paralleele Vergiliuse maaharimise-hümniga.
Somnambuul astub veidi varasemasse aega, sügisesse 1944 - kevadesse 1945, peategelasteks rannaküla majakavaht Gottfrid (jälle Evald Aavik) ja tema vaimselt tasakaalutu tütar Eetla (suurepärane Katariina Lauk-Tamm), kes viimasest Rootsi siirduvast põgenikepaadist maha jäänud.
Isa-tütre vahelistele pingetele, mida painavad meenutused emast, lisandub jooksus arst Kasper (Ivo Uukkivi), kes otsib võimalust üle mere pääseda. Teatud mõttes oleks baastekstiks justkui Piibel ise - hea ja kurja tundmise puu ehk majaka varjus püüab Jumal Aadama kiuste hoida Eevat enda juures kinni, mao rolli võtab endale tooreid mune juua armastav tumm soldat (Jan Uuspõld).
Ka viidatakse filmis korduvalt Ibseni Norale, kinnitades end nõnda kaudselt antiiktragöödiateni viivasse traditsiooni, mille keerukate kangelannade järeltulija Eetla kahtlemata on.
Nii Georgica kui ka Somnambuuli puhul on palju kõneldud Tarkovski mõjudest ja vene kino suure poeedi metafüüsilist meelelaadi on tõesti tunda stsenaariumist kaameranurkadeni. Mõlemas filmis saab teoks elementide heitlus, stiihiate vastandamine.
Patriarhaat viirastuslike linnutopistega
Kui Georgicas ümbritses metalli- ja betooniraske tühermaa tillukesi elus lapikesi, kus kasvatati mesilasi ning tallas ringiratast valge hobune, siis Somnambuulis on vastupidi ainsaks tehisobjektiks majakas, mida justkui vaenavad tuuled, meri, muld ja iidne sugutung.
Isa ja tütar mõjuvad selle vaenamise pikendusena: ühelt poolt Gottfrid, kes alateadlikult valmis isegi lähedased ohverdama selleks, et majakas plingiks tuli teadmata kuhu, teisalt Eetla, kelle allasurutud seksuaalsus ja lähedusevajadus asjata väljapääsu püüavad.
Karmist olelusest piitsutatud patriarhaati ilmestavad allergooriliselt toalaes rippuvad viirastuslikud linnutopised, mis aitavad Gottfridil säilitada hingerahu, samas kui Eetla, kellel säärane pidepunkt puudub, kükitab vabadusse ihkava linnuna majakatorni kõrgel piirdel.
Eriliselt ürgse, kuidagi soomeugriliku mõõtme annab situatsioonile isa lehmaga linnas pulli juures käimine, mida Eetla ja Kasper kodus samal ajal ühtimiseks kasutavad.
Georgicas sõudis poiss pärast vanamehe surma tundmatusse, tihedasse uttu; Somnambuul lõpeb paratamatu hävinguga, seemnepurskega sarnaneva plahvatusega fallosliku majaka tipus.
Keeduse nägemuses kohtuvad literatuursus ja Põhjalale omane pessimism, soov vaadata halastamatult näkku ja veelgi halastamatum seismine Suure Müsteeriumi ees, mille varjud libisevad mööda nagu lindude surnukehad veepinnal.
Sulev Keeduse näol on tegemist olulise rezhissööriga, kelle looming kannab edasi autorikeskust vanaks ja kobedaks marmortahvliks lamenduvas eesti filmikunstis.
Lauri Saaber