Taimi Parve: Milline seadus kaitseb inimest, kelle kodu on maavarade kohal?

Taimi Parve. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Olen arendajate taotlustega võtta kasutusele Kiviõli ümbruse põlevkivi uuringuvälju ja neist tulenevalt Maidla rahva mureteemadega hästi kursis juba ümmarguselt viis aastat.

Sellest ajast, kui keskkonnaminister ainuisikuliselt (peaministri ametlikul loal) andis välja põlevkivi kaevandamislubasid suures mahus. Sellega seoses taotlesid arendajad kaevanduslubasid ka Lääne-Virusse ulatuvatele uuringuväljadele, pean silmas Sonda ja Uljaste uuringuvälju ja Rägavere valda.

Olin ka Rakvere linna ametlik esindaja põlevkivi kaevandamise ja kasutamise strateegia (PÕKK) keskkonnamõjude hindamise (KMH) programmi ettevalmistamisel keskkonnaministeeriumis.

Nüüd, 15. märtsil, olin Maidlas Uus-Kiviõli uuringuvälja KMH avalikul arutamisel, kus Uus-Kiviõli uuringuvälja KMH kokkuvõtte esitas ASi Kobras ekspert Urmas Uri.

Enne Maidlasse sõitmist olin lugenud Uus-Kiviõli uuringuvälja KMH teksti ja püüdnud hinnata seda kohaliku rahva seisukohalt.

See oli üsna väheproduktiivne töö, sest KMH sisaldas suure hulga teadaolevaid geograafilisi, geoloogilisi, vähem hüdrogeoloogilisi ja hüdroloogilisi andmeid, ka seaduste väljavõtteid, mis on saadaval igale soovijale internetis.

Tooksin Uus-Kiviõli uuringuvälja keskkonnamõjude hindamises välja mõningad puudused, mida on vähem märgitud ja mille kõrvaldamine, ma kardan, pole lihtne.

Mitterahuldavad aspektid

1. Kogu KMH sisaldab faktilist materjali, kuid keskkonnamõjude orienteeruvat ulatust füüsilisele keskkonnale on hinnatud õige vähe, isegi olude ja tasemete võrdlust pole kasutatud, kuigi Ida-Virumaa suhteliselt sarnaste põlevkivi kaevandusalade keskkonnamõjud on teada, näiteks mõjud põhjaveele, aga ka avavetele, mis on suublateks. Näiteks, milliseks kujuneb lisakoormus Purtse jõele.

2. Keskkonnamõjurite hulgas puudub raskemetallide käsitlus (pean silmas võimalikku radooni ja üldse radionukliidide ohtu), mida pea kogu Põhja-Eestis ei tohiks rajatiste projekteerimisel unustada.

3. KMHs prognoositud keskkonnamõjude leevendamise abinõud on esitatud üksnes väheste soovitustena, esitades neid stiilis "tuleks" või "peab" midagi tegema. Kuid kes peab, kas üldse peab, ja kui, siis kas arendaja, kohalik omavalitsus või riik või kes veel - see puudub! Mis ongi kohaliku rahva üks peamine oluline valupunkt.

4. Sotsiaalmajanduslike ja tervisemõjurite kohta on kõneosavas KMHs lk 53 järgmine tekst: ""Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2008-2015" peatükis 3.

Riigi huvi, eesmärgid ja meetmed on toodud keskkonnakaitse erimeetmete rakendamiseks ja negatiivse sotsiaal-demograafilise mõju vähendamiseks põlevkivibasseinis ja selle mõjualal välja tegevused, mis osaliselt on täitmata.

Näiteks on täitmata keskkonnatasude seaduse muutmine inimese tervist ja sotsiaalseid aspekte paremini arvestatava kompenseerimisviiside kehtestamiseks.

Negatiivsena võib välja tuua ka kaevandamise tagajärjel kahjustatud kinnisvara ning kahjude kompenseerimise süsteemi puudumise. Samuti põlevkivikaevanduste alal elanikele ja omavalitsustele tekitatud kahjude kompenseerimisviiside väljatöötamine ja rakendamine.

Eelnevalt nimetatud tegevused oleks arengukava kohaselt vaja ellu viia.

Kellele esitab selle ettepaneku keskkonnamõjusid hindav AS Kobras? Kas arendajale? Või valitsusele, kes seadusi pole teinud? Nördimust tekitav olukord.

Kes kaitseb kohalikku?

Nüüd esitan ise enda arvates valusa küsimuse: kui Eesti vabariigi riigikogu on kinnitanud põlevkivi kaevandamise ja kasutamise strateegia 2008, siis miks puuduvad nüüd, kaks aastat hiljem, seadused, mis peaksid kaitsma maavarade kohal kodu omavate elanike inimõigusi?

Saan vaid meelde tuletada strateegia koostamise aega 2007ndal, kui sotsiaalministeerium ei soovinud oma esindajat keskkonnamõjude hindamise programmi koostamise töörühma saata. Kuigi keskkonnaministeeriumilt oli kutse.

Esitatu alusel arvan, et Maidla elanikel on tuline ja põhimõtteline õigus nõuda oma seaduslike huvide kaitset. Sest inimõigused kehtivad teatavasti nii Maidlas kui teistelgi maavarade uuringu- ja kaeveväljadel. Et Eestis ei korduks Nauru sündroom.

Veel ühest kopeeritud lõigust KMHs, mis oleks justkui lohutuseks seaduste puudumise pärast: "Õhukvaliteet Ida-Virumaal ja kaevandatava ala piirkonnas on viimastel aastatel oluliselt paranenud. Seda eelkõige seoses muutustega Narva Elektrijaamas elektri tootmisel jne".

Õnnetuseks just 15. märtsil Maidla rahvakoosolekult tulles kogesime ise, et Kiviõli linna kohal oli erakordselt lämmatav suitsu ja heitgaaside kontsentratsioon.

Teadaolevalt on asutud seda probleemi nüüd lõpuks ametlikus liinis lahendama.