P, 3.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Miks nii ruttu, Hannes?

Aarne Mäe
, Virumaa Teataja
Miks nii ruttu, Hannes?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hannes Kuusma.
Hannes Kuusma. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Pühapäeva õhtul katkes minu eelkäija, hea kolleegi, õpetaja ja sõbra Hannes Kuusma elutee.

Ta lahkus äkilise haigushoo tagajärjel ülekohtuselt vara, olles alles paari nädala eest saanud 41-aastaseks.

Hannes töötas aastatel 1992-2001 ajalehes Virumaa Teataja, sellest seitse viimast aastat peatoimetajana, kust elu viis ta edasi Pärnu Postimehesse.

Kõik, kes Hannesega kokku puutusid, jäävad teda mäletama äärmiselt korrektse, laia silmaringi, tasakaaluka ja viisaka inimesena, kes oma alluvate peale kunagi häält ei tõstnud ning pigem eelistas teiste ülesandeid enda kanda võtta.

1994. aasta 4. jaanuari lehenumbris kirjutab Hannes Kuusma oma uue ameti esimeses juhtkirjas lõpetuseks nii: "Ühe ajalehe valmimine ja ilmumine on kollektiivne töö. Sestap kasutasin täna taotluslikult vaid üht isikumääratlust - meie.

Omaenda loomulikust nooruslikust tegutsemissoovist ajendatud taotlustest olen aga targu vaiki. Sest need taotlused realiseeruvad meie, see on lehetegijate koostöös, teie, see on lehelugejate huvides." Seda põhimõtet aastad ei murdnud.

Sellesama lehenumbri esikülg on Hannese kingituna mul tänini seinal. See oli esimene lehenumber, mille peatoimetaja oli Hannes, ja esimene lehenumber, kus seisid minu kirjutised. Muidugi mõista ei olnud need kaks lühisõnumit kaugeltki nii sõnaosavad ja säravad nagu Hannese värvikad lood.

Hannese tugevamateks külgedeks olid kommentaarid ja analüüsid, tasakaalukus oli tema teine nimi.

Kui Virumaa Teataja kauane juht Jüri Peinar oma mantli Väike-Maarjast pärit Hannesele ulatas, oli uus tulija 25 eluaasta juures noorim ajalehe peatoimetaja Eestis.

Nagu nüüd selgus, oligi tal kiire ... Aga võib-olla just see kiirustamine saabki teinekord saatuslikuks.

Ometi ei olnud Hannes sugugi ülevoolav, vastupidi, ta oli väga kaalutlev. Mõnikord ma kartsin, kas ei võta ta enda õlgadele liiga suuri koormaid ja miks ta ometi neid jagada ei taha. Kui keegi lahkub, siis mõtleme ikka, mis oleks saanud minna teisiti. Näis, et Hannes elas vaid oma tööle, aga paljudest tema jaoks muudest olulistest asjadest ei teadnud keegi midagi. Kas me ikka oskame endalt murekoormaid maha raputada, et oma tervist hoida?

Praegu neid ridu kirjutades valdab mind ebaloomulik tunne. Alati, kui inimene lahkub, oled kurb, kui aga lahkub sõber, siis on seda ängi raske kirjeldada. Mul pole sellist kogemust enne olnud.

Kui ma 1994. aastal Virumaa Teatajasse reporterina tööle tulin, oli just Hannes see inimene, kes mulle esimesed ülesanded ja näpunäited andis. Hiljem lasi ta minul ja ka teistel oma alluvatel üsna vabalt ujuda, sekkudes siiski delikaatselt vajalikul hetkel. Õppisin temalt põhjalikkust, kuid teame, kui raske on tänases pinnapealses maailmas põhjalikuks jääda.

Kui Hannes Pärnusse läks, jäime headeks sõpradeks, teineteisega aeg-ajalt nõu ja aru pidades nii telefonitsi kui siin või seal kohtudes. Kuigi oma iseloomult oleme täiesti vastandid, mõistsime maailma üsna sarnaselt.

Viimati jätsime hüvasti umbes kuu aja eest Tallinnas Vabaduse väljaku ääres, kui olime tulnud žüriiliikmetena Eesti parima ajakirjaniku selgitamiselt.

Siis leppisime kokku, et lähen märtsi keskel talle külla, sest ammu on plaanis olnud, kuid kummalgi ei ole õieti aega olnud. Otsustasime, et nüüd kindlasti, sest tema lähenev sünnipäev annab selleks põhjuse.

Hiljem lükkasime telefonitsi jälle selle mineku edasi: et ootame, kui lund vähemaks jääb, ja vaatame, kuidas kevad Pärnu jõuab. Hannes ei jõudnudki seda ära oodata ...

Puhka rahus, Hannes. Virumaa Teataja ja virulased jäävad sind alati mäletama.

Märksõnad
Tagasi üles