Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/04/24/3998087t1h860b.jpg)
Televiisor on koduses majapidamises üks paras nuhtlus. Uudistesaadetest filmideni on peaaegu kõik täis tapmist, verd ja vägivalda. Õnneks satuvad vahele siiski ka mõned helgemad momendid.
Lastel oli ülimalt hea meel, kui nad avastasid, et telekast saab taas vaadata lõbusaid filme koer Beethovenist või nutikast poisist, kes üksinda koju jäädes varastega võitleb.
Need on ju pesuehtsad lastefilmid, kuigi, jah, ka neis leidub paras ports vägivalda.
Siis enam lapsed nii rõõmsad ei olnud, kui selgus, et lastefilmid on TV3-e ekraanil alles pärast kella üheksat õhtul. Loodus nõuab oma ja lapsed ei jaksa isegi tõsisele pingutusele vaatamata ennast filmi lõpuni üleval hoida ja kiruvad teleonusid ja -tädisid, kes nendega arvestada ei taha.
Mina kirun ka. Lastefilmid võiksid ikka lasteaegadel olla ja ilma mõnekümne minuti tagant korduvate reklaamirullikesteta, mis kutsuvad üles ostma just seda või teist kangema kraadiga napsi.