Kantkülas Vana Kulli talus on alates jõululaupäeva õhtust ilmale tulnud kolmteist Poolamaa geenidega kitsetalle. Pererahvas arvab, et ju pole selle põhjuseks mitte kehtima hakanud emapalk, vaid hoopis soe talv.
Kantküla kodukitsed tõstavad iivet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui sügiseti ajavad kavalpea-kitsed viljapõllule kepsutades vahel perenaisel Juta Messeril hinge täis, siis nüüd on laudas rõõmu palju - väiksed kitsetalled teevad kõigil meele heaks. Foto: Tairo LutterNeljateistkümnest talleootel kitsest on tänaseks Kulli talu laudas poeginud juba kuus. See pole Eesti mastaabis küll teab mis ime, kuid Kantkülas sünnivad talled esimest korda nii varakult - tavaliselt on kitsed poeginud veebruaris-märtsis.
Krakovi geenid
Kümme valget ja kirjut tallekest, kelle vanaisa, muide, on Krakovist pärit, askeldavad oma emade latrites ja kasvavad iga päevaga.
Kitsepidaja Juta jaoks on kahte sorti tallesid: tavalised ja memmekad. Memmekad on need, kes veel suurest peast ema udara kallale nohistama kipuvad. Nende liha on ka palju maitsvam, teab Juta.
Kui võõras tall satub võõra ema juurde, siis jääb ta oma loodetavast kõhutäiest ilma - emakits nuusib värisevat sabaotsa ja lükkab võõra kõrvale. Perenaise tunneb kits ära hingeõhu järgi - nuusutab ta suud.
Juta ja Valter Messer ei ole aga mitte igipõlised kitsekasvatajad, vaid hoopis linnainimesed, kes nelja aasta eest maale tulid.
Viimase viiesaja rubla eest otsustas Juta kümme aastat tagasi kitse soetada. Poest ei olnud midagi osta, mõtlesin, et võtan siis kitse, meenutab Juta, kes Pille-nimelise mökitaja oma linnamajapidamisse tõi. Tänane kitsekari ongi sellesama linnakitse järglaskond.
Enne Pillet polnud Jutal kitsedega mingit kokkupuudet ega õrna aimugi, kuidas kitsejuustu teha või kitse lüpsta.
Lausa nutsin kitse all ja lootsin, et mees ikka tuleb lüpsma - tema on ju maapoiss. Aga ei tulnud, ütles ainult, et kui ostsid, siis tee ise. Ja niikaua ma seal olin, kuni piima kätte sain, meenutab kitsepidaja, kelle meelest kitsepidamise juures kaks kõige raskemat asja on lüpsmine ja piimapurkide pesemine. Kitsepiim on ju teatavasti oi-kui-rasvane.
Juustutegu sai ajakirjast õppida ja kohupiima valmistamine tuli omast käest - kuumutad hapupiima ära, valad vadaku välja ja valmis.
Konkurentsivaba kitsepiim
Kui Juta oma kitsedega maale tuli, siis küla peal räägitud, et vaat kus imelik, peab kitsi. Aga lehm on minu jaoks liiga suur loom. Ning mis ma seda lehma ikka pean, kui külas neid niigi palju. Kitsepiimale aga konkurente pole, räägib Juta.
Ja piraatpiima, nagu ta nimetab, ning kitsejuustu käiakse tema juurest ostmas. Eriti nõutud on kitsepiim nende seas, kes lehmapiima juua ei saa, samuti on see kasulik nõrgukestele lastele ja hea kopsudele. Peremees Valter, kel krooniline bronhiit, on joonud aastaid kitsepiima ja tunneb sellest leevendust.
Kitsed on Juta meelest targad loomad, kuigi seni pole keegi neist kellakappi pugenud ja ka hunti pole nähtud. Ükskord mahavarisenud viljapäid sööma minnes vaatas kitsekari vaid metsseajõuguga tõtt.
Suvel käib perenaine nendega kaks korda päevas karjas, aga sügisel teevad loomad vahel hinge täis.
Kevadel on kitsed mõistlikud, aga sügisel lähevad ülemeelikuks, mullu jooksid küla vilja, räägib Juta, kes muidu karjaskäimist naudib.
Kui oled terve elu inimestega suhelnud, siis mingil hetkel saab limiit täis. Aga kitsedega karjas käia on hea - hulgud üksi oma mõtetega, kitsed ei vihasta sind välja ega vaidle vastu, teab Juta omast käest ja soovitab kitsapidamist teistelegi. Pealegi ei olevat see tema meelest üldse keeruline.
KODUKITS:
Täiskasvanud kits kaalub 38-50 kg, sikk 50-80 kg. Kitseliha sarnaneb maitselt lambalihaga, piim sisaldab palju rasva, valku, kaltsiumi, fosforit, koobaltit ja vitamiine ning on hästi seeduv.
Allikas: EE