Aasta algust varjutab Lääne-Virumaal surma vari: vaevalt jõudis maakonna taluliidu eksjuhi mullune mõrvalugu kohtusse, kui kriminaalpolitsei asus lahendama suhtekolmnurgaga seotud inimese hukku ja kiirustas otsima läinud aasta detsembrist teadmata kadunuks jäänud naist. Loetelule lisandub veel kolm tulekahjudes hukkunut.
Kaevame vanaema üles
:format(webp)/nginx/o/2016/11/25/6114875t1h61cc.jpg)
17. jaanuar 2004, 23:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu paratamatusega puutuvad paratamatult kokku ka lapsed. Nende tundeelust seoses surmaga jutustab Mans Gahrtoni raamat Kaevame vanaema üles.
On väga tähtis, kuidas täiskasvanud selgitavad lastele surmaga seonduvat. Seepärast võiks see raamat kuuluda vanemate ja koolipsühholoogide kohustusliku kirjanduse hulka.
Lugesin hiljuti Õhtulehest ühe vanaema pihtimust, et lapselaps luges isa surmast kohalikust lehest. Seda ei tohiks mitte mingil juhul juhtuda.
Lehte kinni panna ei saa, aamen. Küll aga saavad täiskasvanud muuta oma käitumist arukamaks. Et lapsele jääksid peamiseks infoallikaks ikka tema lähedased. Viimased võivad aga julgemini küsida nõu psühholoogidelt.
Aga mida teavad täiskasvanud surmast? Näiteks surmateate viimise raudsetest reeglitest.
Julgen arvata, et vähe. Kui paljud asutuste juhid on andnud surmateadet viivale töötajale selle päeva vabaks, ja kui vaja, siis ka järgmise päeva? Kui paljud teavad surmateate edastamisel tekkivaid staadiume: eitus, kokkuvarisemine, viha, leppimine?
Neid reegleid on mitu ja psühholoogide väiteil tuleb neid kõiki täpselt täita. Vastasel korral tehakse see niigi kurb ja ühtlasi ka ebameeldiv toiming raskemaks nii endale kui ka surmateate saajale.
Esimene unustab aja möödudes juhtunu, kuid viimasele jääb psühholoogide väiteil ebameeldiv kogemus meelde kuni elu lõpuni.