Laupäev: Ohvitseri pere elab nagu iga teinegi

Väiksesse raudtee- ja sõjaväelinna Tapale on Kaitseväe juhataja suunanud viimasel ajal nii mõnegi ohvitseri. Kolimiskäsu täitmine kehtib sel juhul ka ohvitseri perele.

Kapten Allan Parv, tema abikaasa Siiri, tütar Liis ning pisipoeg Sten elavad juba mõned kuud Tapal vastvalminud ohvitseride majas ja vastupidiselt oma pealinna sõpradele nad oma uut kodulinna perifeeriaks ei pea. Foto: Tairo LutterKolm aastat tagasi, kui Siiri Parv elus esimest korda sattus Tapa linna, ütles ta oma abikaasale üheselt mõistetava lause: “Sõidame siit r u t t u minema!”

Tänaseks elab Siiri selles linnakeses juba neljandat kuud. Ta on ohvitseri naine. Täpsemalt: Lahingtoetusüksuste Väljaõppekeskuse Tapa väljaõppekeskuse pioneeripataljoni ülema kapten Allan Parve abikaasa.

Miks kolimine kodusõda ei põhjustanud

“Ju siis peab väärt mees olema,” selgitab Siiri seda, miks perega Võrust Tapale kolimine kodusõda ei põhjustanud.

Kõige kärmemalt kohanes uute oludega kümneaastane tütar Liis, kelle meelest on Tapa väga kena väike linn, nende korter on väga ilusas majas ja tal on siin väga palju sõpru.

“Koolis meeldib mulle kõige rohkem matemaatika, sest seal on mul ainult viied ja loodusõpetus - seal ma saan ka viisi. No tegelikult saan ma igas aines viisi, nii et tunnistus on täitsa igav,” seletab jutukas ohvitseritütar.

Ka Liisi väikevend, kaheksakuune Sten paistab oludega päri olevat. Muide, väike Sten olevat ema Siiri sõnul täielik isa koopia: sündides oli täpselt sama kaalu ja mõõtu, on põdenud seni samasid haiguseidki.

Pereisa tegeleb elementaarse juhtimisega

Sel ajal, kui Liisi koolis viisi saab ning Siiri ja Sten koduselt aega veedavad, on pereisa Allan tööpostil. Tema juhtida on pioneeripataljon (kõik Eesti Kaitseväe pioneerid ongi Tapale koondunud).

Pioneeripataljon on selline kaitseväe üksus, mille ülesanne on takistada vastaste liikumist ja aidata omadel edasi pääseda. Märksõnadeks võiksid olla veel miiniväljad, mittelõhkevad tõkked ja massihävitusrelva kaitsega seotud asjad. Näiteks viidi ka Afganistaani demineerimismissiooni õpped läbi Tapa.

Tavaliselt hommikul kella kaheksast kuni õhtul viieni kestvasse tööpäeva mahub rivistuse ülevaatamine, rohkem kui kahe tosina otsese alluva instrueerimine, väljaõppe kontrollimine pioneeripataljonis ja ohtralt paberitööd.

Viimast teeb kapten Allan Parv kirjutuslaua taga, mil arvutiga ühes rivis on ka raamitud fotod naisest-lastest (kabinet ise on uhiuues kasarmus, mis hetkel staabiks ümber korraldatud) ja seinal rippuva kalendri näidik märgib eilset kuupäeva (potentsiaalse vaenlase tähelepanu hajutamiseks ehk).

“Kõige elementaarsem juhtimine, mida tehakse ka tsiviilstruktuuris,” võtab Allan Parv oma tööpäeva kokku.

Kaitseväes läheb järjest huvitavamaks

Tõsisem huvi sõjaväe vastu tekkis praegu kapteni auastet kandval Allan Parvel sõjaväkke aega teenima tulles. Sealt edasi tulid Kaitseväe Lahingukoolis seersandikursused, siis rühmavanema koht, aastatepikkused õpingud Soomes. “Mida aeg edasi, seda huvitavamaks tegelikult läheb, sest kaitseväes on loomisprotsess, muudatuste ajad,” räägib kapten.

Palk ei ole tema jaoks see, mis militaarsel tööl hoiab, vaid töö enda spetsiifika võlub. Hindab distsiplineeritust, igaühele paikapandud ja üheselt mõistetavaid ülesandeid, võimalust end rahuaegsetes tingimustes proovile panna, oma võimeid testida.

“Milleks mina võimeline olen? Kindlasti pean olema võimeline lahingusse minema,” mõtiskleb kapten, kelle pataljoni ülesanne ei ole püssi täristades vaenlast mööda metsaaluseid taga ajada, vaid näiteks kraave kaevates või miine pannes tema liikumist takistada.

Ja kui Allan Parv ei oleks kümne aasta eest valinud ohvitserikarjääri, siis tegeleks ta praegu ehk spordiga või õpetaks mõnes koolis ajalugu.

Õhtud pere seltsis ohvitseride majas

Enamik õhtuid veedab kapten Allan Parv oma pere seltsis. Nende kolmetoaline kodu, Veski tänav 6 raudteeäärse maja kolmandal korrusel, on üsna remondivärske. Nagu terve majagi - ohvitseride maja - nõnda seda siinkandis kutsutakse.

Kunagisest ühiselamust on ehitatud 35 korterit ohvitseridele ja allohvitseridele, lisaks jõusaal ja saun.

Oma naabreid Parve-pere küll eriti ei tunne. Hakatuseks on Siiri (kes enne pisipojaga koju jäämist töötas turismifirmas ja õpetas inglise keelt) tutvust teinud samas trepikojas elava allohvitseri prouaga, kes kasvatab Stenist paar kuud nooremat põngerjat.

“Aga eks suvepoole tullakse lastega rohkem õue, siis saab tutvuda,” arvab Siiri.

“Üldiselt arvatakse, et ohvitseride prouad muud ei tee, kui kohvitavad ja räägivad lugusid, et “tead, minu mees saab kindraliks”, aga nii see ju pole. Aga eks ohvitseride noortel naistel võib siin alguses raske olla küll,” nendib ta.

Kui sõbrad-tuttavad kuulevad, et Parved elavad nüüdsest Tapal, siis saavad värsked tapakad ülimalt kaastundliku pilgu ja haletsuse osaliseks, justkui oleks neid asumisele saadetud.

Aga perifeeria asukatena ükski Parvedest end Tapal ei tunne, vastupidi, inimesed olevat siin üsna sõbralikud, akna alt mööda sõitva rongi hääl ei sega (sest magamistoad jäävad teisele poole), pealegi on lähedal Rakvere (mis on nende meelest nagu väike Tallinn), umbes kord kuus käiakse Võrus vanavanaema juures ning aeg-ajalt pealinnas sõpradel ja sugulastel külas.